Algataksin siinkohal uue teema, kuna automotos pole seda üsna huvitavat jutuainet põhjalikumalt käsitletud. Kui nõukogude süsteemi perioodil oli erasõiduk üldse mõnevõrra "tavapärasest eristuv nähtus", siis loomulikult püsisid rahva huvisfääris (puudus ju legaalne seltskonnaajakirjandus) ka ühiskondlikult tuntud isikute autod - täna pakuvad need mälestused tehnikaajaloolist ja mingil määral isegi kultuuriloolist huvi.
Alustan eestlaste ühe elitaarsema esindaja, Georg Otsa autodest. Et tegemist on inimesega, kelle ümber liikus/liigub palju legende, esineb vastuolulisi andmeid tema autodegi kohta. Minu teada oli Georg Otsa esimeseks autoks 50ndate algul ostetud POBEDA - kuna mainitud masin maksis tollal tehasevärskena 16 000 rubla, siis ilmselt omandas Ots selle pärast filmi "Valgus Koordis" (1951) honorarisummade laekumist. Liigub jutte, nagu sõitnuks laulja veel hiljem ostetud iskliku ZIMiga, ent mina pean seda väidet kõigest müüdiks. 60ndatel aastatel tuli VOLGAde periood. Olen näinud fotot, kus Georg Ots parandab II seeria GAZ 21te - tegemist oli nn kodumaise versiooniga, millel kroomimata iluvõre. Vanu VOLGAsid võis hiljem muidugi juurde tulla. Paraku pakub eluloofilm "GEORG" välja seiga, kus Ots sõitis 70. algul juba uuetüübilise GAZ 24ga. Minu teada ei ole Georg Ots GAZ 24 kunagi omanud. Teatavasti tabas teda 1973. aastal raske haigus. Dokumentaalsed filmikaardrid sisaldavad lõiku, kus musti prille kandev Georg lahkub Estonia teatrist taksos.
Ehk teavad targemad kaasfoorumlased midagi Otsa autodest ning nende säilimise tõenäosuse kohta.
Mina pidanuks üheks kuulsaimaks kod. Smuul Juhani GAZ-21, millega too tammilt merde kimand ja juurdetulnud seltsimehele selgitanud, et igamehe oma asi, kus keegi autot peseb. Ei tea, kas sama auto, ent vähemalt üks Smuuli käe olnd masin viimased (paar)kümmend aastat kod. R. Kägu valduses peaks olema.
Väravamehaanik ära veel kirjuta.
Las spekulatsioonid kogunevad
Rahvajutud teavad pajatada, et Smuulil puudus elu lõpuni ametlik juhiluba. Samas kuulus talle enne VOLGAt neljarattaveoga GAZ M 72, mis on praegu ühe taastaja juures hoiul.
Köhiks ka veidi teiste jutule sekka.
Kuivõrd see nüüd Eesti NSV kohalike kuulsustega seondub, aga mõni päev tagasi sai külas käidud ühel inimesel, kelle isa valdusesse kuulus kunagi üks gaz 24, mis oli kõige alguses hoopis kunagise Eesti esikommunisti, J. Käbini ametiauto. Kuna tegu ametisõidukiga, siis oli "Volga" oma eluaja jooksul päris palju teid ning kilomeetreid näinud. Auto kuulus ajalugu tuli välja alles dokumentidega süvenenumalt tegeledes ning neid ümber vormistades.
"Volga" edasisest saatusest ei tea auto omanik, ega müügiga tegelenud inimene suurt midagi. Öeldi, et olevat läinud väimehe tuttavale ja mis sest autost edasi on saanud, sellest ajalugu vaikib.
Ma ei osanud sellist huvitavat infot kuuldes muud teha, kui ainult mõtlikku nägu ja sisimas kahetseda, et ise varem seda sõidukit ei avastanud.
Aga kes teab, võibolla on ta järjekordse omaniku käe all nö. uuesti ellu äratatud.
P.S. Tahtsin veel juurde lisada, et juhul kui see "Volga" ka kuulubki kellelegi siinsetest foorumlastest, siis juba tema kuulsusrikas minevik oleks üks argument, et see auto korralikult ära taastada- juhul, kui seda veel tehtud ei ole.
Kuskil siin automoto foorumis oli vist juttu Gustav Ernesaksale kuulunud Pobedast(Pildid vähemast on siinsest foorumist läbikäinud).
See järgnev jutt on kuuldud ühest Vikker raadio saatest, kus uus auto omanik pajatas tema valduses olnud Pobedast.
Mille Ernesaks oli just ostnud, kui söbrad küsisid: "Miks sa Pobeda ostid?""Volga ju uuem ja kaasaegsem." (Alles hiljuti tulnud Gaz 21 müüki.) Selle peale olevat laulu taat vastanud: "Las ta enne saab lapse haigustest vabaks."
Hiljem ta muidugi ostis endale Volga Gaz 21 ja müüs Pobeda maha, sest tollel hetkel ei tohtinud tavakodanikul kahte autot olla.
(Pole 100% kindel, et see töele vastab, et tavakodanikul vöis ainult üks auto olla.)
Mees, kes asub seal, kus teisi pole ( vt. profiili! ) ei usu, et N. Liidu kodanikul ei võinud olla autosid rohkem, kui üks. Oli küll nii. Käisin Rakveres kusagil 70-ndate keskel vaatamas Mercedes- Benz 170 A cabriot ( !!!!) mis oli müügis, sest omanikule oli naeratanud õnn autoostujärjekorda saada ja uus masin oli tulekul. Masinat näidati aga ainult garaazis, sest kardeti naabrite kurja silma ja kaebamist !
Kohtasin seal üht Tartu kutti, kelle nime olen kahjuks unustanud, äkki loed seda juttu siin ?
Too haruldus oli müügis 700 rbl-ga, kuid oli juba lätlastele lubatud...
Terv. Veteran.
Jaan Taltsile kuulunud Gaz 21 US-i nägin aastaid sõitmas, kuna selle uueks omanikuks oli perekonnatuttav.
Hiljem müüdi auto Armeeniasse.
Ühe unustasin.
Jaan Tootsi isa kasutuses olnud Gaz 24-ga sõitsin üsna hiljuti ringi. Auto ise on heas korras.
(Vene ajal oli Erhard Toots ENSV Varustuskomitee boss. St. mees otse "pumba" juurest ja kes oli tunduvalt mõjukam kui Kroonika-Toots praegu)
Omalajal pandi Jaani pealekäimisel taha tehase toonklaas nagu julgeoleku poiste autodel oli. Hilisemad, juba Jaan Tootsi Volgad said kohe algul "stardipaketi"- tag.toonklaas ja välismaa rehvid.
Eestimaa on väike. Rääkisin millalgi enda sugulasega, kes kooli ja ametiradadel koos Jaan Tootsiga pikalt uitanud. Heldimusega vaadati autot ja meenutati aegu, mil sama Volga oli väga mitmel reedel võtnud TPI poisid peale ja Võrumaale saunaläbule põrutanud, autojuht roolis.
Minu teada oli Paul Keresel olnud mingi suur "ameeriklane", teab keegi täpsustada?
Minu äiale kuulus kunagi Aadu Hindi pobeda III põlvkond. Jupid sellest autost on nüüdseks küljes nii mõnelgi Eesti m20l ja m72l (k.a meie enda masinatel)
Auto läks utiili kuna kere oli olematu.
Aadu Hindil oli nähtavasti kaks POBEDAt - esimese sai ta 1949. aastal, kui ilmus tema tähtteose "Tuulise ranna" algvariant. Viimase POBEDAga sõitis ta veel 60ndate keskel. Ilmselt oleks ta ostnud ka uuemaid masinaid, rublasid tal oli, kuid tema enese sõnade kohaselt kulus kogu raha viie lapse peale.
Paradoksaalselt mõjub fakt, et 50ndate lõpu poole (vist 1956 või 1957) ostis Vladimir Beekmann tuliuue ZIMi. Tollal oli ZIM küll vabamüügi kaudu hangitav, kuid oma kõrge hinna tõttu enamikele kättesaamatu. Nagu näha, hinnati Beekmanni "kirjanduslik-parteilisi" ülesandeid kõrgelt, sest loomingu osas polnud uustulnuka saavutused veel märkimisväärsed.
(07-04-2009, 12:50 PM)Mister X Kirjutas: [ -> ]Aadu Hindil oli nähtavasti kaks POBEDAt - esimese sai ta 1949. aastal, kui ilmus tema tähtteose "Tuulise ranna" algversioon. Viimase POBEDAga sõitis ta veel 60ndate keskel. Ilmselt oleks ta ostnud ka uuemaid masinaid, rublasid tal oli, kuid tema enese sõnade kohaselt kulus kogu raha viie lapse peale.
70-datel mäletan Aadu Hinti musta Gaz 24 roolis. Gaz 24 oli ka kirjanik Egon Rannetil.
(07-04-2009, 06:53 AM)miniest Kirjutas: [ -> ]Kuskil siin automoto foorumis oli vist juttu Gustav Ernesaksale kuulunud Pobedast(Pildid vähemast on siinsest foorumist läbikäinud).
Ernesaksa naabrimehel tantsutaat Ullo Toomil oli samuti Pobeda. Ernesaks meenutas, et Toomi harrastanud ise oma masinat remontida: jäänud küll alati peale remonti mitu peotäit mutreid üle, kuid Pobi oli ikka käima läinud.
(07-04-2009, 09:42 AM)gazik Kirjutas: [ -> ]Jaan Taltsile kuulunud Gaz 21 US-i nägin aastaid sõitmas, kuna selle uueks omanikuks oli perekonnatuttav.
Hiljem müüdi auto Armeeniasse.
Väike täpsustus: Jaan Taltsil oli alguses tavaline valge GAZ-21P, ilma igasuguse kroomita. Elasime ühes majas ja olen seda autot aidanud liiva seest välja nügida. Talts oli lasknud auto poritiibadele peeglid panna, klaasidel olid MEXICO'68 kleepsud ja istmetel punased soome nailonkatted. See auto rändas tõesti kuskile Tartumaale, sest nägin seda autot ise Nõos koolimaja ees. Pärast seda sai Talts väidetavalt Eestis esimese eraisikuna Mehhhiko olümpia eest kirsipruuni GAZ-24 (aasta oli kas 1969 või 1970 ostuloa.
Boris Lehtlaanel oli kuuekümnendatel ennesõjaaegne BMW, millega ta ilma lubadeta ringi kimas.
Georg Otsal oli Võsul suvila, üsna mere lähedal. See võis olla 1971-72, kui ta käis seal musta GAZ-24 Volgaga. Kui Volga oli maja juures, oli teada, et Ots kohal. Kas Volga kuulus talle või kellelegi teisele, ei oska öelda.
Välismaiseid autosid oli olnud mitmetel kuulsustel. Kirjanik Hans Leberechtil oli 50-ndatel olnud Buick. Uno Laht kirjutas millalgi, et 50-ndate lõpul olnud mitmel tuntud tegelasel sõidukiks Consul. Täpemalt selle kohta ei tea, tollane Ford Consul polnud teab mis uhke auto, Volgale jäi igatahes alla.
Akadeemik Johannes Voldemar Veski ostis nii aastal 1947 mingi trofeeauto, mõne aasta pärast juba Pobeda. Akadeemikul oli ikka suur palk, sest samal ajal ehitas ta endale uut maja sõjas põlenu asemele. Auto oli Veskil olnud ka enne sõda, kuid see rekvireeriti sõja algul.
(07-04-2009, 17:28 PM)postimees Kirjutas: [ -> ]Boris Lehtlaanel oli kuuekümnendatel ennesõjaaegne BMW, millega ta ilma lubadeta ringi kimas.
Müüsin oma Ford- Eifel 2+2 cabrio 76- ndal Tallinna hr. Kiirendile, müügikuulutus ilmus õhtulehes. Mõni aeg hiljem seisis mu ukse taga ei keegi muu, kui Boris Lehtlaan. Pidin teda aga kurvastama, sest auto oli juba müüdud.Pärast ta siis ilmselt BMW ostiski.
Terv. Veteran.
tühja nendest lugematutest volgatest ja pobidest, mis tuntud kultuuri tegelased endale oma rahaga soetasid, kas mitte hoopis huvitavamad pole masinad mis riik omalajal teenete eest kinkis, nende masinate soetamises on ka tavakodaniku panus sees.
Ehk siis mis on saanud vaz 2105 mis kingiti vist Babenkole ja Karavajevile viimase NL meistritiitli eest ja kas ka eesti ainus mustanahaline olümpia medalist ei saanud mingit autot kingituseks (Sokk ja Salumäe said majad ju)
Villu Reiljani VAZ- 21011 (vist) sattus kellegi kätte ladaklubis.
Mihkel Raua "Musta pori näkku võis lugeda" seda, et Mati Nuudel oli kollane Mosu ning Jaan Krossil valge Gaz- 21. Isegi suhteliselt pikalt oli seal autodest kirjutatud niiet kui huvi siis lugege, kui pole juba jõudnud.
Tarmo Pihlap kärutas ringi RAF- iga jne. Teglikult on neid autosid, mida niinimetatud kuulsustel olnud ikka väga palju.
Purjetajatele Tõnu ja Toomas Tõnistele kingiti peale OM Vaz 2109-d