06-06-2012, 14:54 PM
Tervist austet seltsimehed,
Mõtlesin üht projektipiskut teiega jagada ja ehk saab kerge kogemusevahetuski teoks, mis mu dietantsust, ignorantsust ja saamatust tsiklite osas ehk pisut leevendab.
Alustada tuleb ikka algusest: teaduslikult on tõestatud, et alkohol stimuleerib loovat mõtlemist ja on asendamatu abivahend heade ideede tuletamisel. Nii siis saigi hää sõbraga pärast mitmendat õlut paika parim kevadmõte - osta tuleb projektitsikkel. Selline, mis suve ära sõidaks ja talvel teeksime siis põhjalikuma uuenduskuuri. Interneti ja tutvuste abiga saigi sobiv isend kuuevarbaliste juurest leitud (vabandan kehva pildimaterjali pärast, lähiajal panen veidi paremad üles):
[attachment=39305]
[attachment=39303]
[attachment=39304]
1976.a Dnepr MT10, kellade peal suht-koht täpselt 24000km.
Eestisse saabudes kappasime esimese asjana ARK'i arvele võtma. Kergelt kõhe tunne oli küll, sest varemgi lätlaste käest petta saanud, aga lõppeks olid dokud korras ja arvele ta sai.
ARKi vana krimpsutas nägu kui me tsikli veoka kastis uksest sisse ajasime ja teatas meile, et kombeks on tsikkel arvele võtmiseks kastist maha tõsta. Tema töö pole turnida ja numbreid otsida. Viisakalt näitasin talle numbrid kätte ja ütlesin, et kastis on hoopis parem, sest siis ei pea ta kummardama ega midagi, kõik puha silmade kõrgusel.
Huvitav oli veel see, et tsikli kaubanduslikuks nimetuseks sai Dnepr MT10-30. Harilikult on ju MT10-36 ja guugeldamine ei andnud mulle ka ühtegi ammendavat vastust, mis imeloomaga MT10-30 puhul tegu on. Kui keegi lugejatest aidata teab, siis oleksin ütlemata tänulik.
ARKile järgnes tehnoülevaatuse eelne kontroll.
Tuleb masinale au anda - pärast 20-aastast seismist (väidetavalt), käivitub masin iga ilmaga ja igast asendist, kahe pütiga ja ühe pütiga. Tegime õlivahetuse, vahetasime tihendid, küünlajuhtmed-piibud, küünlad, installeerisime uue aku, puhastasime paagi jne.
Hea meel oli kui pärast tuunimist jätkas käivitumist ilma tõrgeteta.
Esimese takistuse otsa komistasime juba proovisõidul - nimelt kostus paremast pütist tiksumist, mis meie kahtlustuse kohaselt oli klapitiks. Timmisime klapivahesid. Teadjamad mehed ja foorumites tuhnimine ütlesid, et klapivahe võiks olla 0,15. Esialgu olid veidi suuremad (nii 0,2), sättisime paika. Ei aidanud. Lammutasime ploki laiali, kakkusime klapid välja, soveldasime, panime uued vedrud. No way Jose, ei aidanud see ka. Lugesin poole ööni Palu piiblit, seal väideti, et 0,07 oleks õige klapivahe. Päris nii väikseks ei julgenud ajada, panime 0,1, ei aita. Või noh, kui soojaks läheb, jääb tiks vähe vaiksemaks aga päris ära ei kao. Tagatipuks hakkas vasak pütt ilma igasuguse regullimiseta tiksuma ja noh, nüüd on fekaal leivakotis, ei mõista enam midagi peale hakata. Kui nüüd keegi nõuga abiks oskaks olla.
Süüdet timmisime Palu raamatu järgi ja ei tundu sellega mingeid probleeme olevat.
Masinal on peal paljuarmastatud K301B karbussid ja kuigi puhastamine oli kukesupp, siis instruktsioonipõhine regull ajas juuksed halliks ja lõpuks sai see tunde järgi tehtud. Tsikkel tõmbab päris sõgedalt ja kütet ei paista ka väga meeletutes kogustes minevat.
Elektroonika poole pealt oli tehtud nõuka-tuuning, ehk siis voolu oli pandud juhtima vähemalt 20 erinevat sorti juhet, mis üllataval kombel kõik toimisid. Isoleeri oli mitme kilo jagu nii kleebitud kui ka seotud kujul, paagi alla oli salalüliti peidetud ja kuna 5cm kolme soonega juhet oli puudu jäänud, oli eelmine omanik sunnitud suunatulede lüliti gaasirutška juurde kinnitama (või oligi vene tsiklitel asi nii?). Igatahes panime pikema juhtme abil kapitalistidele asja käepäraseks ja suunda saab vasakuga lülitada.
Suunatulede töö on muidugi omaette ooper - vilguvad pisteliselt ja ainult tühikäigust kõrgematel pööretel. Pole selleni veel jõudnud, aga mõtet on vist kruvikaga releed silitada.
Nii et võtke või jätke. Projektikat tahtsime, projektika saime. Tilu-lilu probleeme on veel ja neist saab jagu, aga klapi-teemat aretaks küll hea meelega.
Mõtlesin üht projektipiskut teiega jagada ja ehk saab kerge kogemusevahetuski teoks, mis mu dietantsust, ignorantsust ja saamatust tsiklite osas ehk pisut leevendab.
Alustada tuleb ikka algusest: teaduslikult on tõestatud, et alkohol stimuleerib loovat mõtlemist ja on asendamatu abivahend heade ideede tuletamisel. Nii siis saigi hää sõbraga pärast mitmendat õlut paika parim kevadmõte - osta tuleb projektitsikkel. Selline, mis suve ära sõidaks ja talvel teeksime siis põhjalikuma uuenduskuuri. Interneti ja tutvuste abiga saigi sobiv isend kuuevarbaliste juurest leitud (vabandan kehva pildimaterjali pärast, lähiajal panen veidi paremad üles):
[attachment=39305]
[attachment=39303]
[attachment=39304]
1976.a Dnepr MT10, kellade peal suht-koht täpselt 24000km.
Eestisse saabudes kappasime esimese asjana ARK'i arvele võtma. Kergelt kõhe tunne oli küll, sest varemgi lätlaste käest petta saanud, aga lõppeks olid dokud korras ja arvele ta sai.
ARKi vana krimpsutas nägu kui me tsikli veoka kastis uksest sisse ajasime ja teatas meile, et kombeks on tsikkel arvele võtmiseks kastist maha tõsta. Tema töö pole turnida ja numbreid otsida. Viisakalt näitasin talle numbrid kätte ja ütlesin, et kastis on hoopis parem, sest siis ei pea ta kummardama ega midagi, kõik puha silmade kõrgusel.
Huvitav oli veel see, et tsikli kaubanduslikuks nimetuseks sai Dnepr MT10-30. Harilikult on ju MT10-36 ja guugeldamine ei andnud mulle ka ühtegi ammendavat vastust, mis imeloomaga MT10-30 puhul tegu on. Kui keegi lugejatest aidata teab, siis oleksin ütlemata tänulik.
ARKile järgnes tehnoülevaatuse eelne kontroll.
Tuleb masinale au anda - pärast 20-aastast seismist (väidetavalt), käivitub masin iga ilmaga ja igast asendist, kahe pütiga ja ühe pütiga. Tegime õlivahetuse, vahetasime tihendid, küünlajuhtmed-piibud, küünlad, installeerisime uue aku, puhastasime paagi jne.
Hea meel oli kui pärast tuunimist jätkas käivitumist ilma tõrgeteta.
Esimese takistuse otsa komistasime juba proovisõidul - nimelt kostus paremast pütist tiksumist, mis meie kahtlustuse kohaselt oli klapitiks. Timmisime klapivahesid. Teadjamad mehed ja foorumites tuhnimine ütlesid, et klapivahe võiks olla 0,15. Esialgu olid veidi suuremad (nii 0,2), sättisime paika. Ei aidanud. Lammutasime ploki laiali, kakkusime klapid välja, soveldasime, panime uued vedrud. No way Jose, ei aidanud see ka. Lugesin poole ööni Palu piiblit, seal väideti, et 0,07 oleks õige klapivahe. Päris nii väikseks ei julgenud ajada, panime 0,1, ei aita. Või noh, kui soojaks läheb, jääb tiks vähe vaiksemaks aga päris ära ei kao. Tagatipuks hakkas vasak pütt ilma igasuguse regullimiseta tiksuma ja noh, nüüd on fekaal leivakotis, ei mõista enam midagi peale hakata. Kui nüüd keegi nõuga abiks oskaks olla.
Süüdet timmisime Palu raamatu järgi ja ei tundu sellega mingeid probleeme olevat.
Masinal on peal paljuarmastatud K301B karbussid ja kuigi puhastamine oli kukesupp, siis instruktsioonipõhine regull ajas juuksed halliks ja lõpuks sai see tunde järgi tehtud. Tsikkel tõmbab päris sõgedalt ja kütet ei paista ka väga meeletutes kogustes minevat.
Elektroonika poole pealt oli tehtud nõuka-tuuning, ehk siis voolu oli pandud juhtima vähemalt 20 erinevat sorti juhet, mis üllataval kombel kõik toimisid. Isoleeri oli mitme kilo jagu nii kleebitud kui ka seotud kujul, paagi alla oli salalüliti peidetud ja kuna 5cm kolme soonega juhet oli puudu jäänud, oli eelmine omanik sunnitud suunatulede lüliti gaasirutška juurde kinnitama (või oligi vene tsiklitel asi nii?). Igatahes panime pikema juhtme abil kapitalistidele asja käepäraseks ja suunda saab vasakuga lülitada.
Suunatulede töö on muidugi omaette ooper - vilguvad pisteliselt ja ainult tühikäigust kõrgematel pööretel. Pole selleni veel jõudnud, aga mõtet on vist kruvikaga releed silitada.
Nii et võtke või jätke. Projektikat tahtsime, projektika saime. Tilu-lilu probleeme on veel ja neist saab jagu, aga klapi-teemat aretaks küll hea meelega.