automoto.ee foorumid

Ikaruste renoveerimiste teemad on siin foorumis alati au sees olnud ja sestap julgen minagi kista teie ette avali ühe nostalgilise uunikumbussi nimega Ikarus 255.
Igastahes läksin ühel rahulikul suvisel hommikupoolikul garaazi, et vaadata, kas seal on ka midagi huvitavat juhtunud ja kas vanatehnika on ehk jälle vahepeal natuke vanemaks läinud. Ukse avanedes kostis minu kõrvu meeletu lärm. Mõtlesin hirmuga, et nüüd on Kuusakoski patrull kohal ja paneb viimselgi vanatehnikal käed raudu ja konvoeerib kokkuostu. Aga oh imet, Regardman oli Ikarus bussi alla ristseliti maas ja eemaldas suruõhumeisliga küljeplekki. Sellega seoses võis aimata, et seitsmekümnendatel sündinud nostalgikute lemmik buss oli alustanud uuenduskuuri.
Selle bussi ajalugu on meile üldiselt teada: esimesed teenistusülesanded jagati uuele bussile kätte Tartu Bussipargis, täpsemad teadmised juhtide ja liinide kohta hetkel puuduvad, aga kallite kaasfoorumlaste abiga suudame ehk needki meelde tuletada. Peale avaliku teenistuse lõppu suundus puna-valge "ülemineku Ikarus" talupoegade instituudi garaazi, ehk praeguse nimega Eesti Maaülikooli kasutusse ja seal sõitsid tulevased zootehnikud ja teised maaeluviljelejad sellega ekskursioone. Lõpuks erastati see ettevõttele T-Team Trans ja mõni aeg tagasi teostas Eesti Bussiajaloo Selts selle bussi osas võetuse tuleviku tarbeks.
Üldisel on buss pealt kulla karvaline, seest siiru viiruline ja enne laiali võtmist nägi buss välja selline:


Peidetud pool aga oli selline:


Teema jätkub...

(19-08-2012, 09:17 AM)Väravamehaanik Kirjutas: [ -> ]Üldisel on buss pealt kulla karvaline, seest siiru viiruline

Raadio originaalsuses kahtlen, ei näe võimendi juhtimise pulti raadio all, samuti on võimendi enda kohal mingi manomeeter. Võimendist eespool peaks olema painduv vars mikrofoni jaoks. Põrandal pole mägipiduri nuppu. Roolisambal on vanema mudeli põsed, kuhu kinnitusid need väljatõmmatavad lülitid. Taga mootorikatte all on juhtmete segadus ja voolikuid on ka ringi tehtud. Hea asi on, et termostaat on alles, neid visati tavaliselt ära ja pandi kraan asemele. Ah-jaa esiukse kohal polnud valjuhääldit, see on lisatud. No kõike ei jõuagi üles lugeda, eks te ise teate ka mis ja kuidas. Juhi poolse peegli juures käis antenn. Selle konna asemel on miski kühm, räästas käis antennitugi. Tavaliselt pandi antenn esiklaasi keskele, et pesumajas ära ei lõhuks. Kui tagavedrud ära surid, pandi tagumiste otste alla lisaplaadid. Mõned loopisid binokli tühjaks. See on klappide süsteem paakide juures, et õhk ei külmuks kinni. Abi oli ikka tinakast, mõned panid ka pidurivedelikku, et siis libedamat pinda mööda ei saa veepiisad kinnituda. Igatahes meeletu töö olete ette võtnud, ainuüksi raam ja plekid, oi-oi! Rattakilbid jätate samad? Need kuluvad huvitavalt ära, trapetsikujuliseks ja siis neid taastati pealekeevitamise ja freesimisega. Kiiremini kuluvad kui liiga pingule tõmmata tähikule ja siis vajuvad esimesed vastu piduritrumlit. Esiteks raske kätte saada ja teiseks kandub piduri kuumus otse rehvile. Nii need Jaroslavi tahmakad lõhkesid. Kunagi oli mul natuke nodi Ikarusest, viisin need Järva-Jaani, hiljuti avastasin mingid jäänused helivõimendist ja neli uuema tüübi musta värvi valjukat. Kui võimendist huvitud, võin ära anda, valjukad ei sobi värvi tõttu.
Üldiselt Ikarus roostetas kõvasti, radikad kõik rauast, osale sai vasksüdamikud kusagilt. No ja vesi oli sees, tosooli või antifriisi polnud ju. Mingi 90 liitrit oli maht.

Kuidas trapetsikujuliseks? Ilukilbid siis...

(20-08-2012, 03:01 AM)cesium Kirjutas: [ -> ]Kuidas trapetsikujuliseks? Ilukilbid siis...

Velg koosneb kolmest sektorist, nende konnadepool kulub vähem ja teine pool rohkem. Tulemus - trapets ristküliku asemel. Vähe küll - paar-kolm mm aga mõjub. Ilukilbile käib serva Lada ukse või pagasniku tihendi tükke, nii 4 või 6 tükikest, et vastu liikuvaid rattakilbi kolmandikke end olematuks ei nühiks. Need originaal rattakilbid ongi (mustalaste) nuhtlus nõukogulastele. Ilma sisekummita ju ei kasuta rehve seal peal.

Mul on riiulis üle selline asjandus, paberi tükile on kirjutatud Ikarus.
PILT
Kui huvi siis võtke ühendust.

(20-08-2012, 10:01 AM)aavu Kirjutas: [ -> ]Velg koosneb kolmest sektorist, nende konnadepool kulub vähem ja teine pool rohkem. Tulemus - trapets ristküliku asemel.

mis asi neid kulutab teiseltpoolt?

Mul on ka ikarusele üht teist mootori juppe kodus garaazis. Soovi korral võib küsida. Täpselt ei tea enam, mida on, aga kindlam on küsida, mida vaja, siis saan ka isalt küsida, tema on neid mootoreid remontinud oma 20 aastat ja mõningane jupivaru on garaazi vedelema jäänud. Kindlasti on klappe, õlipumba hammasrattaid, kolvirõngaid, vist ka saalesi, filtreid jpm.

(21-08-2012, 13:13 PM)cesium Kirjutas: [ -> ]

(20-08-2012, 10:01 AM)aavu Kirjutas: [ -> ]Velg koosneb kolmest sektorist, nende konnadepool kulub vähem ja teine pool rohkem. Tulemus - trapets ristküliku asemel.

mis asi neid kulutab teiseltpoolt?

Kiire ja hooletu sõit kehvadel teedel koostöös trumli/kodarate/konnade toetuse puudumisega oleks minu pakkumine. Aga tegelikult, mis seda kujumuutust põhjustas?

Peaks endal kuskil karbis olema Ikaruse uus küttepumba tõukur ja mingi pulk. Tea kas neid keegi vajabki....

(21-08-2012, 13:41 PM)v6sa Kirjutas: [ -> ]Kiire ja hooletu sõit kehvadel teedel koostöös trumli/kodarate/konnade toetuse puudumisega oleks minu pakkumine. Aga tegelikult, mis seda kujumuutust põhjustas?

Kõik õige, kõige suurem mõju oli ikka ülemäära pingutatud rattamutrid, need kiskusid veljekolmandikud tähiku peale laiali ja teised otsad siis jäid kokkupuutesse. No see vana kooli meeste mõtlemine, et rattamutrid ikka kahemeetrise heebliga ja ise veel otsa peale hüppama. LAZ- pealt ju tuldud ja kombed on visad kaduma. Katsu siis vaielda või miskit tõestada. Iga rattapöördega nühkis iga veljekolmandik oma naabrilt miski aatomipaksuse kihi maha. Samuti jäi ise lühemaks. Ühtlasi parandan vea eelmisest postitusest, mitte ainult esi- vaid ka tagumistel ratastel sama probleem. Millegipärast hakkasin arvama, et vaherõnga tõttu taga ei saa seda juhtuda aga saab ikka.
Muuseumi jaoks pole see oluline aga liinibussi puhul eelistaksin täisvelge.

(21-08-2012, 19:29 PM)aavu Kirjutas: [ -> ]

(21-08-2012, 13:41 PM)v6sa Kirjutas: [ -> ]Kiire ja hooletu sõit kehvadel teedel koostöös trumli/kodarate/konnade toetuse puudumisega oleks minu pakkumine. Aga tegelikult, mis seda kujumuutust põhjustas?

Kõik õige, kõige suurem mõju oli ikka ülemäära pingutatud rattamutrid, need kiskusid veljekolmandikud tähiku peale laiali ja teised otsad siis jäid kokkupuutesse. No see vana kooli meeste mõtlemine, et rattamutrid ikka kahemeetrise heebliga ja ise veel otsa peale hüppama. LAZ- pealt ju tuldud ja kombed on visad kaduma. Katsu siis vaielda või miskit tõestada. Iga rattapöördega nühkis iga veljekolmandik oma naabrilt miski aatomipaksuse kihi maha. Samuti jäi ise lühemaks. Ühtlasi parandan vea eelmisest postitusest, mitte ainult esi- vaid ka tagumistel ratastel sama probleem. Millegipärast hakkasin arvama, et vaherõnga tõttu taga ei saa seda juhtuda aga saab ikka.
Muuseumi jaoks pole see oluline aga liinibussi puhul eelistaksin täisvelge.

Usun, et ka vale pingutusnipp. LAZi mehed pingutasid tõenäoliselt järjest, mitte vastakuti. No mispärast siis praegugi MAZidel tagumised rattad loperdavad...

Täname kõiki huvilisi, velgede pingutamiseni on veel pikk tee minna. Seniks tuleb aga tõdeda igivana vanabussitõde, mis kaasneb igasugi LAZ-ide ja Ikarustega, et kui buss on igati ilus ja jube nostalgiline ja võtaks neid lausa kaks tükki, paraku tuleb tähelepanu pöörata järgnevale: bussi alumises osas on tugevad kohad säilinud vedrude otstes, sinna on võimalik midagi keevitada ja lähim punkt, mis jääb samuti alles ja kuhu on võimalik keevitada asub akende alumises servas ja mõnes kohas katuse servas. Asja mõistmiseks vajalik pildimaterjal on siin:

Ehk siis teisisõnu öeldes on vaja muidu täiesti korralikule bussile keevitada 70% ulatuses täiesti uus kere.
Igasugu pisividinate, liistude ja muude mutritega tegeleme veidi aja pärast, kui saab rahulikult keevitusmaski peast ära võtta.

(22-08-2012, 11:55 AM)Väravamehaanik Kirjutas: [ -> ]tähelepanu pöörata järgnevale: bussi alumises osas on tugevad kohad säilinud vedrude otstes, sinna on võimalik midagi keevitada ja lähim punkt, mis jääb samuti alles ja kuhu on võimalik keevitada asub akende alumises servas ja mõnes kohas katuse servas.Ehk siis teisisõnu öeldes on vaja muidu täiesti korralikule bussile keevitada 70% ulatuses täiesti uus kere.

Nähtud Mootoris. Ei tea vaid kaua need vastu pidasid. Muidugi tehti iga karbitüki sisse ava miski mögina sissepritsimiseks, pärast pandi plastikpunn ette. Pritsimise düüsid olid pikkade metallsukaga voolikute otsas.

Iga bussi nägemise hetkega tekib minus järjest suurem veendumus, et ajaloolist tõde oleks vaja veidi väänata ja totakate madjarite originaali taastamise asemel tuleks teha sellest bussist üks tõsine Eesti "Designed by Mootor". Värvid võiks küll olla puna-valged, kuid igasugu täiendused ja ratsionaliseerimised peaksid olema parim komplekt eesti meeste innovaatikast. Praegu on veel palju neid mehi elus, kes nendega sõitsid ja igasugu ratse sellistele tekitasid. Kuna tegu oli oma ala proffessionaalidega, siis enamasti olid need ratsid ikka oluliselt asjalikumad kui 05-le antitiiva paigaldamised.

(22-08-2012, 23:28 PM)Väravamehaanik Kirjutas: [ -> ]olid need ratsid

Üks rats oli tagumisse ukseauku lisaradikas. Küll küttis bussi soojaks iga pakasega. Ülevaatustel tol ajal ei vaadatud tagauke avanemist ega klaasipurustamise haamreid. Muidugi oli tegemist veel vanema versiooniga 255-ga, millel kandiline sumbuti asus (lühema)radika all ja kandiline tuletoru käis kaarega käigukasti alt läbi. Samale bussile sai tehtud LAZ-i õhupaagist sumbuti normaalse koha peale paremale, paagis ainult sisenev ja väljuv toru vaheliti, ei ühtki sõela. Hääl oli tõsine.

Ma olen selle bussiga kaks korda Saksamaal käinud -- 1992. ja 1993. aasta suvel. Tol ajal sõidutati maaülikooli tehnikatudengeid Alam-Saksimaale praktikale. Mina, poisiklutt, sain nö isaga kaasa minna. Aeg oli vaene, kaasas oli varuosi bussile. Salongis oli kogu vahekäik pakke täis, liikuda tuli ahvi kombel istme käsipuid mööda. Reisiromantika hulka käis ka kümnete tundide kaupa passimime kurikuulsal Leedu-Poola piiril ja altkäemaks Läti-Leedu piiril

Jõudu tööle ja kannatlikust taastamisel!

Kas selline, ilmselt dermatiin vms. kunstmaterjalist, "sirm" katuse servas oli osa tolleaegsest tuuningust või pidi see kompenseerima ehituskvaliteeti?

http://www.miestai.net/forumas/showpost....count=1021

(30-08-2012, 12:18 PM)cesium Kirjutas: [ -> ]Kas selline, ilmselt dermatiin vms. kunstmaterjalist, "sirm" katuse servas oli osa tolleaegsest tuuningust või pidi see kompenseerima ehituskvaliteeti?

Ikka ehituskvaliteeti. Nimelt meie tolleaegsed teed väntsutasid busse tugevalt ja kuna esiaknad liikusid sõidu ajal külgsuunas pidevalt edasi-tagasi, siis tihendid vihma- ja pesulavett ei pidanud. Sama sirm käis ka tagaklaasile. Hiljem küll tehas veidi kohendas konstruid. Nimelt esimese pingirea ees olevad püstised postid laiendati lae all kuni vahekäiguni aga see ei päästnud palju. Ikka pandi sirmid. Paljud juhid lasid lõpu poole nii 80-ndate teisel poolel tagaklaasi asendada plekiga, sest väljavaadet sealt niikuinii polnud, kardinad olid kõigil bussidel tagaakna ees. See plekk tegi tagumise otsa vähemalt tugevamaks külgjõudude suhtes.
Üks tuuning pildil. Lisaks katusele paigaldatud antennidipoolile on pulmasõidu puhuks ka kured katusel. Ja muidugi selle bussi uhkus - škoda valge rool.

Ja pildist inspireeritud küsimus siia otsa kohe- kas ilukilbid tulid kõikide ikarustega tehasest kaasa või mis põhjusel olid need vähestel bussidel... ja siis näiteks üldse mõne gaz 53 küljes (noh, seda teekonda võib aimata)?

(30-08-2012, 13:54 PM)cesium Kirjutas: [ -> ]Ja pildist inspireeritud küsimus siia otsa kohe- kas ilukilbid tulid kõikide ikarustega tehasest kaasa või mis põhjusel olid need vähestel bussidel... ja siis näiteks üldse mõne gaz 53 küljes (noh, seda teekonda võib aimata)?

Kõigil 255, 256 ja 250-tel olid kaasas. Sõideti mõlki või kulusid vastu rattakilpe ära, sellepärast oli mõne aasta pärast ilma. Uusi polnud saada. Kuidas kollased olid varustatud, ei tea.