automoto.ee foorumid

Tervist vanarauahaiged.

Pole millegipärast kajastanud oma tegemisi siin foorumis, kuigi sirvinud olen seda mingisugused 8 aastat kindlasti.

Väike eellugu.

Kuna eluaegseks projektiks on liikur nimega IŽ Kombi (kajastus mingi maani Striidis ja Mosseklubis)
siis eelmise aasta lõpus lõi välja ravimatu kaherattalise haigus mida on põetud vahelduva eduga poisikesepõlvest saati (Riia mopeeditehase toodang võrride ja Mini näol). Kuna Iževski toodang väga ei paelunud (välja arvatud Planeta Sport) ja "raskemaid" kah ei tahtnud siis tekkis igatsus sotsialistliku superbaigi ehk JAWA järgi. Juttude järgi ikka vägagi ergas masinapark tulnud Tšehhoslovakkiast võrreldes "kodumaa toodanguga" ja JAWA mees oli aristokraat omal ajal. Juhuslikult saigi uusaastaööl juttu tehtud koolikaaslasega ja tal pidigi üks Japp üle olema, müügiks ja puha.

Ühesõnaga...
peale palehigis mitmekordsete viisaastakuplaanide purustamisele suutsin mina, eesrindlik töölisrahvakangelane, kraapida kõhu kõrvalt ja skeemitades kokku vajalik summa kehtivaid rublasid et masin välja lunastada. Esialgu nägi ta välja seesugune. (nn müügipildid)


Libe värv meenutab pildilt "õiget" Jawa oma (täna just värvisin hunniku 360 juppe), reaalsuses oli kvaliteet pehmelt öeldes jube. Samas oli see eelmise omaniku lihtne liikur linna.

Summutid mõlkis, suunad ligadi-logadi, tükke puudu kuid komplektsus oli väga hea. Esiporilaud lõigutud, käiaga lohklikuks käiatud ja aerosooliga värvitud

Mootorikaaned ja mootor tervikuna prostalt hõbedase pigmendi ja lakiga üle tuisatud. Ülemine nupp süüde, alumine tuled.

Spidomeeter lõpetas töölepingu 24 tuhande pealt (näitab suvalisi numbreid ja teeb täisringe) ja tahhomeeter on vahetuses (?)

Siis sai mingi aeg proovitud teda käivitada. Pika lubamise peale läkski. Töökaaslane tegi tiiru ja laiali ta kistud saigi. Nagu ikka, alustasin ehitamist valest otsast ehk värvitöödega. Esialgu raami koos kahvli ja kiigega tegema ei hakanud, ainult katmik läks töösse.

Koodiks siitsamast leitud RAL 3020 (vanemate tsiklistide arvates 1:1le toon), kaks ja pool kuni kolm kihti lakki.

Vahepeal põletasin hajameelsusest eelnevate meeste kombineeritud elektrisüsteemi maha. Üle hoovi pesitsev elektrik lappis lühises juhtmeid, pani kõik paika ja süüteluku külge. Pajatas seda et relee regulaator pärineb Žigulilt mis töötab mingi väiksema relee kaasabil, suunatulerelee mingilt veokalt ja süütepoolid on Moskvitši omad.


Siis võtsin tööd koju kaasa. Lihtsalt igav oli reede õhtul. Karburaator laiali ja käsitsi nühkimine võis alata (nii palju kui ligi sai).


Alustatud sai nii jämedast kui 120, edasi 180, 500, 1000, 2000 vesilihv, 3000 Trizact, jäme pasta, peen pasta.


Sisuliselt peegliks nühitud ujukikambri kate... mida ei jää näha. Valujälgi, kriime, täkkeid pole.


Kriimud välja nühitud. Ainuke kasu karburaatori poleerimisest on see et siiber käib libedamalt.



Küljekaasi poleerida ei andnud - liiga sügavad vigastused. Katse/täiendkoolituse mõttes alumiinim märg-märjale krunt, must kahekomponentne akrüül ja peale ülivedel Alustari (190 €/L) nimeline veljevärv pluss ohtralt lakki. Lausa nii kuhjaga et J tähe juures hakkas üle voolama, jooksu ei poleerinud meelega.
Ükski neist materjalidest pole kuumakindel, eks ole näha kaua peal püsib.



Esialgu sai ta selline. Puudulikudest juppidest lisandusid laibakad ja tuliuus Riia mopeeditehase peegel (millest palju ei näe kuid abiks ikka). Vahetusse läks sadulanahk mis paraku on madala kvaliteediga, õhem ja koledasti pressitud mustriga. Oleks võinud õhukese kihi porolooni alla panna, istuks paremini.



"Armatuur" sai üle värvitud, spido- ja tahhomeetri rõngastele uus struktuur selga lastud (tulemus rahuldav), kõik plastist tuleklaasid üle lakitud kuigi suunad ikka ligadi-logadi.



Silindripea ribid ja heeblid said kah igas jämedusastmes abrasiive tunda. Summutid sai prostalt pastaga puhtaks lastud, leegitoru vahelt ripub väike asbestnööri jupp.


Palju asju on veel puudu. Alates kleebisekomplektist (need lakin sisse) kuni ketikaitsmeni.

Ega ta päris probleemivaba liikur pole, juba saabudes oli ülemise otsa laagrilaul sees ja sidur libe. Jalutada olen saanud temaga ka ikka kilomeetreid, anomaalia elektrisüsteemis (kas autotükid võtavad liigselt voolu või on aku otsas omadega). Mingi aeg purunes üks kontaktihaamer ja profülaktika mõttes said nad vahetatud koos uute süüteküünaldega. Veidi aega hiljem sai üks uus küünal otsa, koos küünlajuhtme ja kaitsmega-väga imelik. Päris huvitav oli ühe pütiga sõita remonti, tühikäigupöörded pidid olema kuskil 4000 peal.

Enne puhkust laseb rõngad koos nõellaagritega ära vahetada ja uus sidur sisse laduda. Uued rehvid koos piduriklotsidega oleks samuti tungivalt soovitatavad ning aku. Toimiv spidomeeter oleks samuti abiks ca 180 km rännakuks kodumaale.

Väga vabandan traumeeriva lugemiselamuse tekitamises, lühemalt ei andnud esimest postitust teha.

PS. kui ma kellegil salongiõhufiltri Liivalaia peal umbe ajan või jalgu kipun jääma siis arvestage et õpin alles tummisemate masinatega sõitma Kilulinna pöörases liikluskaoses.

Dobrý večer, soudruzi!
(Hüva õdakut, seltsimehed! Tšehhi k.)

Kuna seisvaid ovatsioone teemas on raske märgata ja kiitustega olete õige kitsid siis ei jää mul midagi muud üle kui panna kirja veel lugusid Janeček Wandererist.

Ladusime siis sisse uued sõrmelaagrid, sõrmed, stopperid, rõngad, siduri koos supordiga ja muud peenemat mudru. Sai ikka päris tihe ja libe. Imelikul kombel peale siduriremonti tekkis tõrge teiselt vabale käigule lülitamisel. Kataloog kahe sidurilahutuspulga vahel kuuli ei näidanud, mul toimib ta paremini väikese kuuliga. Reguleeritud automaatsidurit nii ja naapidi, viga ilmutab end ikka aegajalt. Ehk peaks vardad välja vahetama.
Rattale sai soetatud peale ka toimiv spidomeeter. Odomeeter ei toiminud, kuigi kaesin üle ja puhastasin-määrisin. Kruttisin 666 ette ja odomeeter hakkas tööle! Saatana musta väe jõud ranges 18 kilomeetrit hiljem

Paar päeva peale suuremat remonti algas kauaoodatud puhkus. Pakkisin kotid, istusin sadulasse ja läksin. Ei olnud üldsegi kindel kui kaugele jõuan, vabalt võinuks Irust hakata tagasi lükkama.
190 km rännak dimensioonide vahel algas edukalt.



Jah, kiiver on sama värvi kui tsikkel. Spordikotis pungitab välja varuaku, just mõni tund tagasi hapet täis valatud. (Aeg-ajalt kaob vool kuhugi) Kotis leidus veel ka muid kuluosi ja nipet-näpet tööriistu et oleks mingigi võimalus kergem rike tee ääres kõrvaldada.

Katastroof tabas mind umbes 35 km enne Rakveret, kadus ära vasakpoolne silinder. Seisma ei hakanud jääma, ei julgenud. Vaimusilmas tulid ette igasugused koledad stsenaariumid, niisis pressisin hambad ristis ja metsik põlemata kütte pilv taga, Rakvere poole. Kiirused langesid nii 60-70ni.
Grossi maja juures oli juba täiesti ükskõik kas kooleb ära või mitte, linn ju paisab, on käe ulatuses. Mingis autotöökojas vahetati küünal ära, kuigi tahtsin ise seda teha. Kõik toimis ja töötas tõrgeteta jällegi. (Kuigi paar päeva hiljem selgus et nad rikkusid keerme ära täiesti).
Edasine teekond peale puhkepausi sujus täiesti tõrgeteta, kuigi ei saanud päris hästi aru kuhu poole me sõitma peaks

Korraks hüppas kõrgepingejuhe mingi ime pärast oma pesast välja ja kaotas jällegi ühe püti ära.
Sõit ise koos igasuguste pauside ja tõrgetega kestis nii VIIS ja pool tundi! Aga tähtis polnud aeg vaid tulemus. Kui oleks tarvis olnud, oleks kasvõi ööbimisega makta teinud.
Tõsine heitlus mehe ja masina vahel. Aga armas on ta mulle, nõnda lagunedes ja tõrkudes aegajalt. Mulle meeldibki nii et käed aeg-ajalt õliseks saaks teha, igav oleks ju istuda sadulasse, käivitada NUPUST ja minna muretult.

Maal treiti puks (paraku küll terasest) silindripeasse. Kahe päeva pärast tuli koos küünlaga ilusti välja. Seega tagasminek oli sügava kahtluse all. Liita veel anomaaliad süütega (lõi sõela kõva paugu saatel 10+ meetri kaugusel). Lahkumise päevaks olid vead likvideeritud kuid ebakindlus tehnika suhtes oli vägagi suur, seda enam et ma ei saanud probleemsel silindril vajadusel vahetada küünalt.
Tallinna vedas mingi ime pärast probleemideta, ainult number läks kuskil kaotsi

Nõnda ma tarvitasin teda oktoobri keskpaigani kuni sain miilitsatelt aukirja eduka motohooaja puhul.

Edasi otsustasin ülendada argipäevasõiduki projekti staatusesse ja nõnda sai ülerestaureerimine alguse.

Toorik nagu ikka, taha lisandunud jalarauad.




Kodukootud numbrimärgil kirjas "Leather rebel". Judas Priestilt korralik raskemetall-raiumine.

Osandamisest pilte ei teinud, mis sääl ikka igat mutripööret kajastada.
Ja järsku juhtus nõnda...

Raam aetud roosteks puhtaks, pritsi polnud võimalust viia.

P180- happekrunt - märg märjale 2K krunt, must pigment ja rammusalt kriimukindlat lakki peale.

Peenemad pilpad tõmbasin samuti võlla

Praegu on vist kõik mustad tükid tehtud, ainult akukast ja tagumine plastist porilaud vaja muretseda ja värvida. Obsessiiv-kompulsiiv lõi välja ja amordimutrid poleerisin kõrgläikesse, vaese mehe kroom või nii. Sama teen uute mootorikaante ja amordiprillidega. Mootori tahaks saata ühes tükis klaaskuuli ning siis kaeks edasi võimalikke poleerimisvariante.

Siin üks stiilinäide Jawa 360 kaantest. Kui ta nüüd siin lähiajal kokku laotakse siis solgin veidi seda teemat oma kõrvalprojekti piltidega.

Mõlgid, täkked ja oksiid sai likvideeritud nii 95% ulatuses.
Roloc fliiskäi, P120, P180, P500, P800, P2000 vesilihv, P3000 Trizact, jäme pasta, peen pasta. Et läige kestaks lasin selga kihi plastikrunti (tagab nakke) ja ohtralt lakki. Läige küll kahanes veidi kuid hea ilma korral saab soengut sättida küll. Karpa kattega talitasin sama moodi, ainult jäi lakkimatta miskipärast.
Kindlasti on lihtsamaid meetodeid alumiiniumi poleerimiseks kui selline ropp käsitöö aga kasutasin mida võtta oli.

Taaskohtumiseni! Ja laske ropp sõim või seisvad ovatsioonid valla.

Mees- tekst on sul nagu proosaluuletajal. Aga rõõm on kuulda kuidas armastatakse vanarauda mille koht liikluses kipub ikka kitsamaks ja kitsamaks jääma. Jõudu ja edu.

Motomehe Romantika (Mart Verevmägi)

Garaaži nurgas piidleb kaherattaline ratsu
Talveunest äratab peremehe hell käsi
Vändast annan ühe laksu
Heitgaasid lasen sõõrmeist läbi

Köhib, turtsub, süüde hiline
Ka kabjakummid vähe kulunud
Riistad kätte, kontaktipaare viilime
Õhupuhasti umbes ning tolmune

Naerulsui põristan mööda maanteed
Hambavahe sääski, parme täis
Kümne aasta pärast liigesed kõik kanged
Kuis raudratsu siberis ära käis

Peale kolme kümmet saab tast uunikum
Restaureeritakse või leiab tee Emexis
On aastaid teda ju pruugitud
Koos murtud luid avariis

See on motomehe romantika
Kui suu on parme sääski täis
Perse all vibreerib klassika
Ja paagil kena tips istumas

No kurat, välja nägemine alguses ja hiljem on lihtsalt super! Eriti meeldivad ''trippimise'' lood kus pakitakse asjad kokku ja lihtsalt sõidetakse kuskile, veel toredamaks teeb loo igasugused viperdused ja nende ajutised lahendused . Pani endale samuti mõtte pähe jawa ostmiseks.

Tere jälle.
Ma ei kas just proosatekst, mulle tunduvad need kirjutised suhteliselt sama segased kui viimase otsa lugupeetud hr Arnold Rüütli sõnavõtud
Tänan ka luuletuse eest.
Ise ratsutan samuti aeg-ajalt Pegasuse seljas ja riimid ründavad siledat aju kasvõi keset värvimist. Jawa kohta pole veel midagi tulnud, aga ega ta tulemata jää.
(Siin on üks OT ja näide. Tormisel ööl sadas mu Kadrioru villale suur puuharu peale, tänu millele sündis selline teos. Parempoolne uks oli garaažiks tsiklile või siis vahest hoidsin ka ketis, ümber puu.



Kae-kae katusella'
köhatusest kõverdatu' kõrrekest,
maru murtu' malakakest,
viltu visatud vitsakest,
puhangu puudutet'puukest,
puru painutet'palgikest,
katki kistud kaigakest,
raju raiutud raagukest,


Taevaandi taresooja,
tuulemurdu tulehkatist,
alla antu' ahjupuuda,
tormi toodu' toavalgust,
laialt langetatu' laastu,
kõrgelt koolutatu' koldekütet,
tüvelt tõugatu' tõrvikut,
talveks tarviliku tarbepuitu.

OT lõpp)

Jah, eks sekeldusi ole omajagu olnud. Tambid hommikul tööle, kõik okei. Sõidad paarsada meetrit, jõudu pole. Pütt on puudu. Ja start foori tagant toimus jalgadega hoogu juurde andes, põlemata kütte pilv ja arusaamatud/mõnitavad pilgud kaasliiklejate poolt. Vahetanud kontakte, kondekaid, ei teagi milles asi. Üks pütt kaob ära ja küünla s*tub ära. Nukkmuhv äkki? Katsun elektronsüüte peale üle minna, "omal ajal" oli isegi korraks VAPE raha koos.
Kõige tavalisem "viga" oli elumahla otsa saamine plekist lähkrist. Tööle on ca 4 km, natuke vähem. Kuskil Baltika kvartalis kooles ära ja edasi hommikune jalutuskäik. Ilusa kallimaga käekõrval jalutada päikesepaistelise ilmaga on ju tore Korra sai isegi nõnda jalutatud et kõndisin mina oma tsikliga kõrvuti noore lapsevankrit tõukava emaga. Ajasime lõbusat juttu ja tee läks kiiremini... Viie euri eest eest sai 5 päeva tööl käidud küll.
Siduritrossi purunemine ummikus, poolautomaat päästis päeva. (Jah, teen ilusti kõik liikumised ja seismised kaasa, ilma lane splitinguta.)


Aga mis siis Komeediga tehtud on vahepeal? Antud ajahetkel projekt seisab. (Nüüd hakkab ving ja hala ) Aja- ja väike motipuudus valitseb hetkel. Enda asjadeni ei jõua miskipärast enam, väsinud rabelemisest. Samas enda juubeliks võiks midagi edasi nokitseda, objekt pole ju suur.

Lasin kätel käia jälle. Milleks klaaskuul kui on kasutada kaks vasakut kätt, liivapaberit ja poleerpastasid. Sisse ei lakkinud, las ta olla.



Edasi panin kokku raami. Eelnevad meistrimehed olid hargi keerme ära rikkunud. Pidin hargil keeret maha käiama ja mutriga treenima. Sisse läksid vanad kuulid uue määrdega. Pingutamisest ei jaganud midagi, panin alumise mutri nii et ei pooks ja pealmise tuugamalt.
Kahe mehe ramm ja oid avaldub sellises pildis

Nipet-näpet küljes juba

Saab sõitma minna küll

Vahetusfondi läinud esiratas (16 tolli, nähtavasti tagumine) sai õige asenduse. Lisaks leidis sõber tuliuue rõnga. Ma ei teagi, on see ikka JAWA või mitte, tundub sarnane aga markeeringud puuduvad.


Igasuguseid alumiiniumjublakaid oleks vaja värskendada/poleerida/lakkida (mootor tervenisti, rummud, pidurikilbid) aga eks aeg annab aru.

Nota bene! Kui kellegil on pakkuda enam-vähem viisakaid küljekaasi, lõikumata esiporilauda, tervet taguporilauda (plastist osa), suunatulesid, akukasti, tagumisi raudu, keskharki võlliga, siis palun andke teada PSi kaudu. Sobitaks kaupa ehk?
Praeguseks kõik.

Jõudu tööle ja kiirelt käivaid käsi enne Talverallit/ hooaja algust, seltsimehed kaasfoorumlased!

Eile mõtlesin et lähen rind kummis uljalt töökotta ja tõstan jõujaama raami peale. Ja et siis lähevad külge juba rattad ja nii edasi... Lisaks tegelen S90te (autoaudioks tuleb) ja ametliku tööga.
Peitu pistetud mootor sai juba päev varem välja lohistatud paarimehega.
Kaesin seda kurjast vaimust vaevatud kuid samas truult teeninud agregaati lähemalt. Leppisin teadmisega et klaaskuuli ma teda saata ei saa.
Tunke tagataskust sattus esialgu kätte hall karukeel (Tootsi taskud ju ). Et noh, tõmbaks lihtsalt kergelt karterid üle ja siis vinnaks raami vahele.
Kuskil esimese kolme sekundi jooksul hakkasid vaikselt hääled peas pihta "Nii ei saa...". Ei pannud neid kurjanahku tähele (tavaline nähe) ja viskasin villa käest hoopistükis. "SEE EI OLE HEA" käis korraks peast jälle läbi...
Sain tigedaks juba, pole veel nii palju töötunde täis tiksunud et kuulma kedagi peaks peas.
"POLEERI MIND, VAATA KUI KOLE MA OLEN, SA TEAD ET SA TAHAD SEDA TEHA!" kisendas mu peas sama tugevalt nagu tehaseuued S90d oleks maksimumi peale keeratud Brig võimendi taga.
Käsi haaras tahtmatult 36se jämedusega ketta ja juba kadusid karteri servadelt vormijäägid/tugevdusribid. "VEEL, VEEL..."-kadus mootorinumber, läksid siis masina külge jutti 120-180-500-800-1000-3000 jämedusega liivapaberid. Hullunud pilk ja ilanire suunurgas pidin haiguspuhangu üle elama.
Kogemata riivasid pilku ka silindrid ja silindripead. Vastumeelselt alustasin ka sealt valujääkide ja ebatasasuste eemaldamist... Karburaatori õõnsus sai samuti "kergelt" üle käidud, kuigi õnneks mõned vormijäljed jäid.

Päev lõppes ülima idiootsusega- täristasin alla plastikrunti ja lakkisin karteri kuni silindriteni sisse. Tavalise kriimukindla akrüüllakiga.
Kuidas see mootori soojusjuhtivusele ehk jahutusele mõjub, eks aeg näitab. Kuumakindel materjal pole, kui kooruma hakkab on see isiklik tragöödia.

Paar päeva enne tegin pidurikilpide (?) ja esirattaplekiga vabatahtlikult samamoodi.
Kostitan teid siis ühe VGA kvaliteedis pildiga...

Jätkakem siis edasi monoloogiga.

Üleeilse seisuga ladusin liikuva veeremi kokku. Iga mutter on näpuga kergelt kinni keeratud aga ei, pooltühjas töökojas sai jalaga lükates sõita küll.

Mingine pilt ka.

Aga ei tea kas peaks taha otsima need kaetud amordid ikkagi?



Ja siit saab mingi ettekujutuse ühes 360st mida on tasapisi mitu kuud tehtud (värvimine ja alumiiniumi poleerimine). Ühe tuttava mehaaniku oma (algusest saati ühe omaniku ja ta poja käes) kes mind aidanud enda riistapuuga. Käsi peseb kätt
Autentne relv ta ei ole, JAWA koodi järgi antud akrüülile lasin rammusalt laki peale et läige oleks sügavam. Omaniku enda asi kas tõmbab kuldsed triibud peale või mitte. Mootori küljekaantega ja karpa kattega nägin vaeva kah nagu eelnevalt näha saite.



Kunagi kui mingi kaamera moodi asi kätte satub, katsuks ehk mingi detailsemad "perepildid" uuema ja vanemaga koos tegema...

Aa ja ksf roosakummikuga sai rublasid vajalike juppide vastu vahetatud ning niisama törts juttu puhutud. Tervitused.

Rock hard, ride free, rauahaiged velled!

NB. Varuge aega lugemiseks/piltide laadimiseks

Talvest on saanud keva... khöhm talv jälle ning palju merd on vette voolanud.

Sõge toksikomaan pajatab siis monoloogis edasi oma hoolealusest.


Märtsi keskpaiku lautisin siis Komeedile käivitamiseks hädapärase peale ja võlusin torust tule välja. Hilinenud jõuluimet ei juhtunud ja töötas jätkuvalt vaid üks pool. Tasub silmas pidada et mootori poolitamiseks ei läinud, suvel hinnati konditsioon heaks.

Virutasin juhtmestiku uuesti minema ja pesin tolmu maha, meil sadestub ajapikku vastik värvi- ja lakitolm pikemalt "sees olevatele" objektidele mida hiljem saab maha vaid poleerides.




Mõni aeg edasi virutasin "katmikupaneelid" uue värvi ja laki alla. Kuigi paagil oli vaid kolm-neli krundini täket ja plekist küljekarpidel ning tagugondlil vaid mõned kriimud sadulast. Ei läinud teps mitte. Esiporilaua toorikust tegin pädeva asjakese samuti. Esindusest toodud taguporilaud sai kah lakki mekkida nagu ka teisedki mustad tükid.
Tänu vahekuivatustele ja lihvile ilutseb paagil nii noh... 6-8 kihti lakki. Et järeltulevad põlved ikka poleerida saaks Eks näis mis see hunnik seal tegema hakkab, teoorias mitte kui midagi.

Jällegi tulid igasugused muud ametialased ikaldused vahele. Keerasin midagi enne viimast lakki külge ja jalutasin siis "perepilte" tegema. Pigin ju salvestama kuidagi oma senise karjääri tipphetke. Zenit 112 ja seebikaga tegin paralleelselt pilte. Kellele teemaväline pildiseeria ei meeldi, ärgu kaegu.
Ema-tütar, vana ja uus, 360 ja 638 või kellele kuidas... Tolmu-unustusse mattunud sotsialistlikud superbike'd...







Aga aitab ehk "teemavälisest". Kruvisin Komeedi suhteliselt lõplikult kokku... Aprilli lõpuse seisuga.


Kaeme siis ka lähemalt kuidas ajalugu ennast kordab. Ajaloole meeldib ju ennast korrata


Õnnetud summutid tegin pigipesu, nitrolahusti ja tavalise poleerpastaga jällegi apetiitsemaks.



Ärgem laskem ennast petta seltsimehed! Kõik ei ole kuld mis särab. Taguamordid on utiil, esimestes pole vist väga õli, ketikaitsmete-uute rehvide kodarate jaoks raha pole, trosse puudu ja muud "nipet-näpet".
Põlve kummidel ei tulnud struktuur hästi välja, lappisin õuduse veel õudsamaks...



Vist viimane jõujaama pilt kah. Muutused on marginaalsemat sorti.


Keegi osavnäpp nikerdas varuosaspidomeetrile sabatähe, et ikka oleks aru saada mis asi see on lajatasin sildi samuti külge. Korraks toiminud odomeetrilt kerisin need liigsed mõniteist kilomeetrid maha. Karmid numbrid karmil tsiklil. 666- number of the beast ja nii edasi...



Peale klantspiltide tegemist lükkasin ta kuuri tagasi. Rahutust Ukrainast saabus mingisugune elektronsüüte komplekt. Lubatakse kolme erinevat süüteprogrammi ja mida veel. Sädeme võlusin välja, utiilne gaasitross võttis isu käivitamise järgi. Tegelikult tahaks kahe väljundiga 08 süütepooli saada.

Tahes-tahtmata hakkab toorik (jah, TOORIK mida annab edasi arendada jupp maad) kuju võtma vaikselt kuigi asju mida puudu-teha on...


Kuna maailm (ja mina) pole sellise JAWA jaoks veel valmis siis 30. aprilli ööl tõmbasin ta rihmadega euroalusele ning viisin ta endast 160 km kaugusele ära. Hinges (ja ka kuuris) valitseb tühjus. Tallinna teid ma Komeediga nii pea ei mõõda.

Aga taaskohtumise rõõm on seda suurem sest et lähen peatselt uue gaasitrossi ja suunatuledega vana sõpra kaema. Elektronsüüte reguleerin paika, kallan kõikjale mahlad sisse ja katsun väikese tiirugi teha kui Taara avitab.

Vabandan kui kellegi arvuti-mõtte kokku jooksutan.

Olen teadlik...
Mind pigem paeluvad need "metallist" kirjad. Tean et küljekarbid on nende jaoks aukudega. Kui ei leia midagi pädevat, siis lajatan vast needsamused külge. Twin Spordi kirjadega JAWAd olid vist siinmaal võõras nähtus? Nahk on mul sealtsamast toodud, sama tegumoega on sinugi uus sadul- õhuke ja kehvapoolselt pressitud mustriga.

Rind kummis, varustatuna erinevate mahladega, uue gaasitrossi, akulaadija ja motivatsiooniga koukisin Komeedi välja.

Okei, Tagadilt saadud gaasitrossi kõri oli lühem kui vaja, kerge pornotuuning ja külge ta läks. Edasi kallasin õlid sisse kuhu vaja. Paaki elunestet. Konsulteerisin süüte manuaaliga, kontrollisin kõik üle, säde olemas.
Sain mingitpidi tule kolvile aga ei käinud masin ühtlaselt nagu oleks vaja... Sättisin küll nii ja naapidi seda kaadervärki. Ei, ikka mingid turtsatused ja ebaühtlane käik. Ja siis suri välja.

Äkki on silindrite hermeetilisus kadunud tänu otsas vaheseinale? Külmast peast kolinaid ikka kostis... Käigukast va nõrguke tahaks kindlasti kah üle kaemist kuigi anomaaliaid vist ei esine.

Ega kui tast mingit elulooma ikkagi ei saa siis tuleb peale täieliku komplekteerimist hakata mõtlema mootori kap. remondile... 23 tuhat millegagi oli vanal "kellal." Neetud tagurpidi minu moodi tegemine, ja ega ma nii filigraane mutrikeeraja pole.

Grande finaleks oli laadimise kadumine (Vazi relee kaane all mingeid anomaaliaid ei kohanud) ja generaatori bakeliidist harjahoidik pudenes laiali.

Ühesõnaga kergelt demotiveeriv päev...

Kust selliseid 634 stiilis kroomitud laibakaid saab?

Jawa.ee
Hind oli koos kinnitustega nõks üle 50 rutsi kui mälu ei peta. Aga noh, omal ajal oli kiirelt vaja saada...