automoto.ee foorumid

Täisversioon: Eesti masinaehitus.
Teile näidatakse hetkel lihtsustatud versiooni tekstist. Vaadake täisversiooni õiges formaadis.
Lehti: 1 2 3 4 5 6 7
tereretere!
Sedasi siis, et lappasin vahelduseks oma \"sodihunnikut\" ja leidsin vanast \"Tehnika Tootmisest\" 1/1977, artikli sellise. Eesti omaaegse masinaehituse kohta. Nimelt \"Talleksi\" eskavaatoritehase ja selle eelkäijate kohta. Kolmekümnendail ehitet ujuvekskavaatorid jne.
Olen siin näind huvitatuid NLiidu traktoriehitusest, et kui äkki sihukse asja kohta huvi, võiksin selle artikli miskitmoodi siia refereerida.:yes
Ma usun, et selle artikli sisseskännimine oleks kõige parem variant. Refereerima hakata on suht suur töö.


Alts@kuradi mölakad kes mu onu TjaT alates 58 aastast köidetud aastakäigud hakkama panid (prügimäele vist)

EDIT!
St. mind küll väga huvitaks.
Oleks üpriski hea kui skännituna saaks.Ja veel küsimus kõigile foorumlastele,kas keegi teab/mäletab veel hilisemast ajast,kas kuskil on \"Talleksi\" roomikutel maaparandusekskavaatoreid säilinud/võibolla isegi töös? Mina mäletan,et umbes 12 aasta eest oli Haapsalu EPT maaparandajatel neid veel küll,aga ju vist need EMEXisse rändasid.
Kuivõrd huvi on, hakkan kirjutama. On midagigi, mis kodus istuva inimese foorumi risustamisest hetke eemal hoiab:lol
Ühte sellist masinat mäletan tatikaradadelt küll. Märjamaa EPT- st mahakantuna, endise masinamehe koduõuel seismas. Ühtaegu läksid pensionile nii masin, kui selle juht. Loodetavasti alles aga kindel pole.
Kevadel hiljemalt vaja vaatama minna.
Ja 84´või 85` aastal olin omaenda kodupõllul Pärnumaal sihukese massina järel (selles suures plekk-kopsikus) savitorude peale filterkanga tükke ladumas. Drenaaz töötab siiamaani nigu vana mees:rull
Mõned fotod Ülenurmelt Eesti Põllumajandusmuuseumi näituseväljakult:
Järgmine pilt:
...ja viimane:
Siin on nüid jutu esimene pool. Kaks pilti on ka, loodan need homme, ülehomme saata. Tore oleks kui kellelgi (eriti ehk Tartu rahval) oleks hilisemast ajast mõni pilt lisada või mälestus kirjutada nendest masinatest, või et mis neist edasi sai.




Esmakordselt hakati Eestis jõe süvendamiseks ekskavaatorit kasutama 1864. aastal. See toimus Pärnu jõe alamjooksul, kus kaevamiseks kasutati mitmekopalist ujuvekskavaatorit, mille kohta tol ajal kirjutas ”Perno Postimees” (1864, nr.30) järgmist:
”Meie jõe puhastamise massin- saksa rahvas nimetab seda oma kele paggermassin – on ära proovitud ja vägga hea leitud olevat. See riistake on üks imme veider loom ja kui sest ka laiemalt tahaksin kõnnelda, ei pole se mul võimalik, sepärast ütlen jälle: kes nähha iggatseb, tulgo isse ja vadako. Olleme omma silmaga näinud temmaga tööd tehtavad ja on imme pealt vadata kuida panged mis massina alt jõe pöhjast läbbi käivad üks teise järrele omma täiega välja tullevad ja tovad välja mis ette juhtub; ka kaunis suured kivvid tulevad välja.”

Seejärel tehti üle kuue aastakümne nii jõgede reguleerimise kui ka magistraalkraavide kaevamise töid endiselt käsitsi labida abil. Kui siis saabusid 1923., 1924. jt aastate vihmased suved, põhjustas see jõgede ulatuslikke üleujutusi, mis sundiski otsima võimalusi jõgede süvendamise mehhaniseerimiseks, sest sügava vee töttu polnud suuremate jögede süvendamine käsitsi enam jõukohane.. Seepärast tehti tolleaegsele Veeteede Valitsusele ülesandeks süvendada suuremaid jõgesid maaparanduse otstarbel mehhanismidega. Nimetatud eesmärgil laskis Veeteede Valitsus ehitada Tallinnas tolleaegses Riigi Sadamatehases 1925-1930.a. 5 ujuvekskavaatorit. Neist esimest koppekskavaatorit hakati ehitama 1925a. lõpul ning see sai valmis järgmise aasta suvel. Ekskavaatorile anti nimeks ”Alfa” ning see hakkas 24. augustil 1926a. süvendama Kasari jõge pool kilomeetrit allpool silda. Ekskavaatori pikkus oli 20m, laius 5,5 m, ruumi sügavus 1,5m, süvis 0,85m, kopa maht 1,1 m/3, jõudlus 44m/3 tunnis, kaevamissügavus veepinnast 3,0m, tõstekõrgus veepinnast 3,5m, jõuallikaks 45 hj. diiselmootor. Ekskavaatori ühe vahetuse meeskond koosnes 3 inimesest.
Kuna ekskavaatori pöörataval noolel ja selle otsas oleval kopal ei olnud vastukaalu, ei suutnud ekskavaator oma väikese laiuse töttu küllalt tasakaalu hoida, kui noolt ühele vöi teisele poole pöörati. Ümbermineku vältimiseks varustati ekskavaator esiosas kahe palktoega (käpaga), mis töötamise ajal toetati jõe põhja.
Teine samatüübiline, samas tehases valmistatud ekskavaator sai nimeks ”Beta”. Kasari jõele tööle saabus see 1926a. sügisel. Hiljem ehitati veel kaks samalaadset ujuvekskavaatorit- ”Kappa” ja ”Lambda” ning Narva jõe süvendamiseks 1930.a. ujuvekskavaator ”Hiiglane”, millise kopa maht oli 2m/3.
Nelja esimese ekskavaatori töönormiks arvutati 80 000m/3 pinnase väljatöstmine aastas. Töötati peamiselt kevadel ja sügisel, kuna kesksuvel oli madala veeseisu tõttu takistatud süvendaja edasiliikumine väiksematel harujõgedel.
Noist neljast oli veel seitsmekümnendail kolm ekskavaatorit Tartu jõesadama käsutuses. ”Beta” (”Peipsi1”), ”Kappa” (”Peipsi2”) ja ”Lambda” (Peipsi3”). Seitsmekümnendate lõpul olnud veel plaan ”Beta” ehk tolleaegse nimega ”Peipsi1” remontida ning hakata sellega puhastama Emajõe põhja Tartu linna vahel. Selleks ajaks oli ”Beta” töötanud jõgede süvendamisel juba 50a.






Nonii, nüüd õppisin pildiriputamise ka äraBig Grin
See siin on ujuvekskavaator \"Beta\" (\"Peipsi1\") 1936a. Paala jõge süvendamas
Ja see: Ujuvekskavaator \"Peipsi2\" (\"Kappa\") Võrtsjärvel Rannu jõesuus talvekorteris. (jaanuaris1967a.)
Veel ekskavaatorijuttu:

Kuivõrd Eestimaa põllud on teada-tuntud oma liigniiskuse poolest, on alati olnud vajadus tegelda maade kuivendamisega. Kolhooside suurpõldude tekkel kujunes endisest olulisemaks drenaazkuivendus ja selle töö mehhaniseerimine.
1955.a. võeti Eestis dreenikaevikute kaevamisel esmakordselt kasutusele mitmekopaline ekskavaator ET-141, valmistatud ”Kirovi” nimelises tehases. Masina konstruktsioon jäänud aga meie raskete olude, kivise ja kännulise pinnase tarvis liig nõrgukeseks.
Uus etapp drenaaziehituse mehhaniseerimises algas 1956.a., mil Tallinna Ekskavaatoritehases hakati ehitama drenaaziekskavaatoreid ETN-142.
Ekskavaatori ETN-142 esimesed katsetused korraldati 1956.a. septembris-oktoobris, eesmärgiks välja selgitada ekskavaatori sobivus erinevatesse pinnasetingimustesse. Katsed toimusid tollase Viljandi rajooni ”Koidu” (Tarvastu) ja Harju rajooni ”Rahva Võidu” kolhoosides savitorudrenaazi ehitamisel. Katsetel esiletulnud konstruktsioonilised puudused kõrvaldati ning 1957.a. alustas Tallinna Ekskavaatoritehas ETN-142 ekskavaatori sarjatootmist.
Mitmekopalise ekskavaatori ETN-142 (vaata pilti, Sillu piltidest esimene) maksimaalne kaevesügavus oli 1,4m ja kaeviku laius 0,43m. Ekskavaatori konstrueerimisel võeti aluseks roomiktraktor DT-54, millise raami pikendati ning mille mootor viidi masina paremaks tasakaalustamiseks tunduvalt ettepoole. Ekskavaatori mass oli 12,5t. Maaparandajad võtnud masina hästi vastu.
Tallinna Ekskavaatoritehas konstrueeris ja valmistas 1959.a. uue ekskavaatori ETN-171, (vaata, keskmine pilt) mida 1960. sarjaviisiliselt tootma hakati. Uus masin oli endisest üle 3t. kergem (mass 9,23t.). Mootori võimsus oli 40hj. (mootor d-40L), tootlikkus 1,5 korda suurem eelmisest. Kaevesügavuse reguleerimine oli automatiseeritud ja ekskavaator oli varustet savitorude ladumise seadmega. Kaeviku laius oli 0,5m. ning max. sügavus 1,85m, mis oli märksa suurem eelmisest. Seegi masin öeldakse olevat üsna edukalt töötanud.
Taas uuetüübilise ekskavaatori ETZ-202 ( viimane pilt, kollane ) konstrueeris ja valmistas Tallinna Ekskavaatoritehas 1965.a. ning selle seeriatootmine algas samas 1967. a. Selle masina kaeviku laius oli samuti 0,5m. kuid sügavus taas suurem, ulatudes juba kahe meetrini. Sügavuse reguleerimine oli täpsem ja manööverdamisvõime parem kui ekskavaatoril ETN-171. Jõuallikaks sai 55hj. diisel L-50, ekskavaator kaalus 9,4t.
Järjekordne moderniseeritud ekskavaatoritüüp ETZ-202A loodi 1971. a., seeriatootmist alustati 1972. a. Sellel masinal olid, võrreldes eelmisega, märgatavad parendused: töökiiruste vahemik suurem, ulatudes juba 590 meetrini tunnis, max. kaevesügavus kuni 2,3 meetrit. Sööterenn vöimaldas kuni 190mm läbimõõduga savitorude pigaldamist. Kasutusele võeti ka uut tüüpi langunäitaja, mis tagab märksa ühtlasema ja täpsema kaevesügavuse. Ekskavaatorile tuli filterkangaga savitorude katmise seade ning seade plastmasstoru paigaldamiseks. Seega sai seda masinat edukalt rakendada ka plastmasstorudrenaazi ehitamisel.
Tallinna Ekskavaatoritehas varustas drenaaziekskavaatoritega kogu toonast N Liitu. 25-35% kogu toodangust eksporditi ka mujale. Nõnda näiteks 1976. a. eksporditud masinaid koguni 33 välisriiki.


Vat sihuke lugu siis \"Talleksiga\" kuni 1977 aastani.Smile
Eesti Põllumajandusmuuseumi kodulehekülg:http://www.epm.ee
Taebla maaparandajatel olid tõenäoliselt ETZ-202 mudelid kasutusel.Esimesel mudelil,ETN-142,on pilti vaadates DT-54 juured koheselt märgatavad,nii nina kui kabiin on otse selle pealt,kabiin küll 180 kraadi keeratult (vt kütusepaaki). Ja praegugi on Mõisakülas,endises Talleksi filiaalis tootmises Belarussi baasil tranžee-ekskavaatorid ETZ-1607.Varasemad analoogid olid ETZ-161 ja ETZ-165. Samas olevat kunagi tehtud ka \"Jossi\" taha riputatud tranžee-kett-või roomikekskavaatoreid.
Tsitaat:Niimoodi kirjutas: mrali
Ja praegugi on Mõisakülas,endises Talleksi filiaalis tootmises Belarussi baasil tranžee-ekskavaatorid ETZ-1607.Varasemad analoogid olid ETZ-161 ja ETZ-165. Samas olevat kunagi tehtud ka \"Jossi\" taha riputatud tranžee-kett-või roomikekskavaatoreid.
Koduleht:
http://www.etm.ee/about.ee.html
Peale ekskavaatorite on aga Eestis läbi aegade tehtud ka teehöövleid. Püüan anda sellest lühiülevaate:

1928. aastal hakkas Ilmarise tehas Tallinnas valmistama teehöövleid Rootsi firma \"Bitvargen\" litsentsi alusel.
30.-te keskel toodi Ameerikast proovimiseks mõned firma \"Caterpillar\" höövlid \"Road Patrol 10\" ning peale mõningast täiustamist hakati neid samas Ilmarise tehases tootma. Eesti-poolsete nõuete hulgas nimetatud höövlile oli muuhulgas näiteks koht jalgratta kinnitamiseks. Siinkohal on mul heameel märkida ,et üks selline \"Caterpillar\" höövel ,mis on töötand aastail 1937 v.1938 kuni 1971 (!!!) ,on säilinud ja asub taastatuna Maanteemuuseumi kollektsioonis.
Edasi ,1948. aastal hakati insener Arnold Volbergi konstrueeritud teehöövleid V-1 tootma tollases Paide Teedemasinate tehases. Jõuallikaks oli sellel veoauto GAZ-AA mootor. Praegu on mul ees \"Teeleht\" nr. 4 ,2003 ja toon siit Maanteeameti 85. aastapäevale pühendatud artiklist Paides toodetud höövlite toodanguarvud markide kaupa:

V-1 (122 tk.)
V-8 (6)
V-10 (2040)
E-6-3 (505)
D-512 (1675)
kokku 4348 höövlit

Veel toodeti 46 gudronaatorit ja 210 lumesahka.

Andmed võivad olla ka mittetäielikud ,kuna Maanteemuuseumi andmetel jooksis V-1 kuni V-10 numeratsioon järjest ,välja arvatud V-9. Mingil ajal aga allutati Paide tehas Tallinna Ekskavaatoritehasele ning kuna ka välisturul hästi kaubaks minevatele ekskavaatoritele vajati hädasti tootmispinda ,siis võeti kahjuks teedemeeste poolt hinnatud höövlid 1966. aastal tootmisest maha. Õnneks on meil säilinud ka mõned V-10 ja D-512 höövlid ,kuna neid anti peale teedevalitsustest mahakandmist põllumajanditele.
90.-te alguses aga hakkas Soome firma \"Vammas\" litsentsi alusel teehöövleid tootma Kohilas asuv ettevõte \"Corbex\". Nimetatud höövlit on kindlasti kõik foorumlased näinud.
90.-te lõpul aga jõuti Kohilas täielikult Eestis konstrueeritud höövlini MG-1901. Ma ei tea aga ,kas katseeksemplarist kaugemale jõuti ,kuna näinud olen toda kõige uuemat varianti ainult ühel korral.

Vot sellised lood siis teehöövlite tootmisega Eestis.

P.S. Vana võiks siia riputada minu kogust V-10 ja D-512 pildid!
Kui õigesti mäletan,siis peaks üks MG-1901 olema ka Läänemaa teedemeestel (kus kohas täpsemalt,ei tea)
Seega tõenäoliselt tehti (või ka tehakse praegu) neid rohkem kui üks.
Mina nägin MG-1901 2002. aasta septembris kusagil Rapla ja Türi vahel.
Üks Paide höövel peaks seisma mingi miniloomaaeda pidava talu maadel. Ühes Stiilis või samalaadses ajakirjas oli seal pildistet modelle ja ühel pildil see vana höövel seisiski, päris kenade tütarlastega kaetud.

Nendega oli muide häda: pööramine on äärmiselt keeruline tegevus.

Asp
Võtsin täna TTÜ raamatukogust eelmisel aastal,TTÜ poolt välja antud raamatu \"Ühe masinaehitajate rühma lugu\",kus päris pikalt ja huvitavalt ka juttu Talleksist ning tema toodetud ekskavaatoritest(lühidalt ka teehöövlitest).Kavatsen ka mingi kokkuvõtte ses raamatus olnust üles kirjutada,seda kas täna või siis nädalavahetusel.
Katsun nüüd kirja panna kokkuvõtte Talleksi ajaloost ja ekskavaatorimudelitest minu eelmises teates mainitud raamatu alusel
Tegu siis 1953.aastal TPI-sse astunud ning 1958 selle lõpetanud masinaehituse eriala rühmaga.Tuntumad selle liikmed ehk Enn Tõugu-küberneetikateadlane ja 1996.aasta presidendikandidaat;Paul Treier-Talleksi pikaaegne peadirektor;Tiit Tiidemann-pikaaegne TPI/TTÜ mehaanikaõppejõud;Arvo Mägi-praegugi kirjutab Delfis arvutialal;Eino Mark-Talleksi pikaaegne peainsener.Ette rutates soovitaks seda raamatut lugeda kõigil Eesti masinaehituse huvilistel.Kuid asuksin siis ka asja juurde.
Talleksi ajaloost
1944.aasta septembris moodustati ENSV Põllumajanduse Rahvakomissariaadi Tallinna Remonditehas.Esialgu remonditi seal Fordson- ja Deering-traktorite mootoreid,valmistati neile varuosi,remonditi automootoreid ja metallilõikepinke.
1956.aastal allutati Tallinna Remonditehas ja ENSV Sovhooside Ministeeriumi Tallinna Autode ja Traktorite Remonditehas NSVL Ehitus- ja Teedemasinaehituse Ministeeriumile ning liideti üheks Tallinna Ekskavaatoritehaseks.Eesmärk-maaparandusekskavaatorite valmistamine.
1960.aastal liideti tehasega Viljandi Mehhaanikatehas,1961 Mõisaküla Veduriremondi-mehaanikatehas ja 1962 Paide Teedemasinate Tehas.
Tootmiskoondise \"Talleks\" nimi omistati tehasele aastal 1975.
Lehti: 1 2 3 4 5 6 7