automoto.ee foorumid

Täisversioon: Honda Civic Hathcback 1986
Teile näidatakse hetkel lihtsustatud versiooni tekstist. Vaadake täisversiooni õiges formaadis.
Tere kõigile!

Pikki õhtuid, lugedes neid huvitavaid postitusi, otsustasin enda loo ka siia kirja panna.
Iga lugu on omamoodi põnev ja inspireeriv.


Sissejuhatuseks kirjutan oma lühiloo autode maailma.
Algas kõik sellest, kui sai ostetud esimene auto, Ford sierra 88a r4. Peale paari aastat sõitu oli ta juba üpriski nirus olukorras ja vajas suuremat tööd. Olles ise ajateenistuses ja omades pikki nädalavahetusi mittemidagi tehes, koostasin nimekirja töödest, mis vaja teha jne...
Reservi saades läks kõik libedalt, sest sain isa töökohas ruume ja tööriistu kasutada päevani, mil mind koos kõige juppidega välja tõsteti.
Siis tuli kolida 15m2 garaasi, kus oli ainult pistikupesa ja kaks nõukaaegset seasilma laes. Aja möödudes oli ta peaaegu üleni läbinud uuenduskuuri ja siis järgnes korteri kap remont ja peale selle sündis esimene laps ja sierra ootas mind järgmised 8 aastat. 

Kas võis olla aasta 2012, kui endine naabrimees, kes tegeleb hondadega, pakkus müügiks 86a civikut, millel oli alustatud keretöid ja siis pooleli jäetud. Olin eelnevalt autoga tuttav. Kere iseloomulik kuju kohe kutsus ja peale mõningast kaalumist sai ta siis koju toodud. Treileril muidugimõista. Vastasel juhul oleks teda oodanud rauapress.
Kahte hobiautot üleval ei pea ja reske südamega sai sierra (2016a) lõpuks uue omaniku.

Maakodus, kus on 3x5 m piudust ja puitpõhjaga garaaz, sai tehtud suure hooga korralik koristus, kuhu uus pereliige ulualla saada, et alustada lahtivõtmistöödega. Varsti nii läks ka kuni sügiseni ja tunnistan ausalt, et ega tööde teostamise maht ei osutunudki nii suureks, kui alguses plaan oli. Eemaldatud sai stanged, tihendid, uksed, hulga plastikut jne. Ja miks nii vähe? Küll puudusid vajalikud võtmed, küll polnud vastavaid keemiaid, siis niida muru, tegele veel kõiksugu saja muu asjaga ja seda kõike nädalavahetustel. Nagu uute ja huvitavate asjade puhul ikka, nii ka minu puhul, rauges kõik sügise saabumisega.
Civik jäi talveks omapead ja järgmisel suvel kolisin ta teise samalaadsesse puidust garaazi. No sellel vähemalt katus pidas, kuigi uuendust oli oma jagu. Põrand sai tugevdused sisse, elekter sisse, seinad osaliselt tuulekindlaks tehtud, aknad üle käidud jne veel nipetnäpet.
Ja lõpuks omal jõul sõitis uude varjualusesse. See oli ka viimane sõit mis ta tegi. Edasi algas mootori lahtivõtmine. 1.3 karpamootor, ja ega see istub poolestsaadik siiani aistevahel. Ning siis saabus järgmine talv. Ja nii ta mul seisis veel mitu head aastat kuni selle aasta kevadeni...
...ja sellel kevadel võtsin vastu otsuse auto lõpuni valmis ehitada, mingu aega kaua tahes. Ja mis plaanis taga siis on?
Olgu öeldud, et originaali ma teda ajama ei hakka, pean silmas musta numbri kanditaati. Aga taastamisele ja puhastamisele kuulub kogu tavaar. Väliselt jääb peaaegu originaali. Mõttes väikesed stange muudatused ja tagasihoidlikud küljelaiendid jne. Märksõna TAGASIHOIDLIK ja muidugi ajastule kohane "kandiline" stiil.
Sisu osas erilisi muudatusi ei tule. Võrreldes sierraga, millel sai sisuplastikud kolme eri värvi toon-toonis sinakashalliks värvitud. Mainin siinkohal, et Peuegeoti ja Renaulti pirukatel tuli sarnane disain aastad kolm hiljem? Mulle üllatuseks!
Kere tehniline külg hõlmab algosadeks võtmist, liivapritsi ainult roostes kohtadele, (terveid kohti ei hakka haljaks laskma, pealegi üks liivapritsimees teadis öelda et võib võtta pleki lainetama), keevitust/plekivahetust ja siis kõike mis puudutab maalritöid.
Sildade osas tuleb muudatus. Kuna sellel autol on originaalis ees torsioonvedru, siis on plaan ümber ehitada spiraalvedrudele. Torsiooni puhul on nii, et kui lased auto madalaks, siis läheb esiots pehmeks, aga see variant mulle ei istu.
Lõpuks mootor. Karpamootor lendab minema. Esialgu rauda ei vii, äkki on kellelgi kunagi huvi. Asemele tuleb I gen crxi 1,5 blacktop sissepritsega mootor. Neid mul poolteist tükki. Ühe sain civicuga kaasa aga lahtivõtmisel osutus utiilikaubaks. Hermets, hermets ja veelkord hermets. Võtta polnud erilist midagi peale poltide ja mõningate muude juppide. Plokikaas mõrasid täis, nukkvõllil sügavad sooned sees ja nii edasi. Õnneks ajas automüüja ise asjad korda ja mootorisaaga lõppes minujaoks positiivses mõttes kentsakalt. Kes kellelegi võlgu oli ei saa siiamaani aru aga mulle potsatas samasugune mootor koos käigukastiga. Viimase eripäraks rallimeeste näpitud asi. Lähimal vaatlusel tundus OK. Kasutatud aga korralik, seest ilus pruun, mitte nagu esimesel, tökat. Ainus asi mida kindlalt tean siis mõlemal plokil sai silindreid mõõta ja tulemuseks ühtlased 15 sajandikku ovaalsed.

Jaanipäevaks potsatas minu õuele samasugune kere aastast 85. See sai võetud doonoriks. Miskipärast venis seegi plaan pikale ja paari nädala asemel kulus paar kuud lahtilammutuseks ja juppide ladustamiseks. Kere tükelduse jaoks sai spetsiaalselt ostetud odav tiigersaag, relakaga lihtsalt ei mahtunud igale poole. Päris tõhus riistapuu aga raputas korralikult. Jalad värisesid, käed värisesid, isegi põsed, kõrvad ja silmad. lahti ma ta sain.
Küljest võetud kõik jupid. Katkised jupid nagu tüüblid ja muu plastik, mida enam kasutada või taastada polnud mõtet leidsid tee prügikasti. Ülejäänud jupid pakkisin oma süsteemi järgi minikrippkottidesse. Seda süsteemi olen ennegi kasutanud ja toimib edukalt. Kuna igasugu erimõõdus polte, mutreid ja muid naljakaid tüübleid on omajagu palju, siis kirjutan minikripile peale, kuskohast pärit ja mida kinni hoiab. Selliselt on hiljem lihtne kokku panna.
Kere küljest läks kasutust ootama palju juppe. Esimesed poritiivad, tagumine luuk, uksed, küljekarbid, tagumised poritiivad, põll, esimesed poolraamid ja veel mõningat. ülejäänuga ei olnud sisuliselt midagi teha. Minu silmis mitte. Tagumised poolraamid läbi, piilarid läbi, lansekad läbi, põhi läbi, ja veel läbi ja läbi. 
Praeguseks olen jõudnud niikaugele, et tuleb alustada juppide logistikaga, et teise auto küljest tulevad jupid ka kuhugile ära mahuks. Smile
Tuleb soovida visadust. Süsteemselt pakitud pisiasjad on suur väärtus.
Joonista pilte ka siia jutu vahele Wink  jõudu !
Mulle selle generatsiooni Civic ka alati tohutult meeldinud!
Jaksu ja, et tuleks ikka teede peale see masin!
Nonii. Nüüd on jupp aega jälle mööda läinud ja täiendan oma päevikut.

Kõigepealt piltidest, mida mul ei õnnestunud miskipärast siia lisada, ütleb, et fail on liiga suur. Ei oska vist.
Külmad sügisilmad tungisid peale ja garaasiall enam ei kannatanud välja. Otsustasin hakata keldris mootori juppe "nokkima".

Karteripõhjast: Eelmise omaniku poolt nii seest kui väljast valgeks värvitud. Sai mootoripesuvahendi ja survepesuriga ära pestud, väljastpoolt tuli nähtavale kerge roosteilming ning andsin talle relakaharja tunda. Selgus, et selle koha pealt, kus käivad kinnituspoldid on selline väike vahe (tugevdusraam vist punktiirkeevitusega kinnitatud) ja seal oli õli ja liiva segu värvikihi all. Tuli puhastusprotsessi korrata. Teine karteripõhi on veel alles aga kaalun selle utiliseerimist. Esiteks pole vaba ruumiga priisata ja saaks ülearusest kolast lahti. Teiseks on ta väljastpoolt kaks korda hullemas seisus kui see valge isend ja õlipunni augule on suur mutter külge keevitatud, lisaks on põhi mõlkis. Valgel on ka põhi mõlkis aga veidi vähem ja kuna see defekt on nähtav ainult auto alt, siis las ta jääb esialgu.
Vanad tsinkseibid asendasin roostevaba seibidega ja need on kastis kokkupanekut ootamas. Siis jändan õlipunni pidamisega. No ei saa pidama. Mootoripesu vahendika katsetasin, hommikuks oli alt märg. OK Sõber soovitas võtta seib ära, ikka märg. Siis sai poltlandist toodud kaks vaskseibi, need läksid päris aiataha, seibide seinapaksus oli väiksem kui sellel, mis eelnevalt küljes oli ja keeras mu kaks seibi ellipsiks. loomulikult see pidama ei jäänud. Keegi soovitas, et Alves pidi müüdama laias valikus vaskseibe. Korra kaalusin õlipunni linaga pakkimist.
Edasi: Käiatud kohtadel kasutasin sellist vedelikku nagu HP Rust. Kihiseb küll ja reageerides läheb pind helehalliks ning tekitab karbiidile sarnast lõhna. Jäägid tuleb pesta rohke veega. Edasi on plaanis epo grunt ja valge värv. Ei tea kas see aine on hea ka?

Sai ostetud Bauhofist väike liivaprits. Osad laitsid maha ja osad olid poolt nagu ma isegi, sest tööpõhimõte in sama nagu suurel, ehk jõudlus väiksem? Igatahes asi toimib küll. Lasin alumiiniumjuppe sellega puhtaks. Enne liivaga ja siis soodaga tagant järgi. Palja soodaga ei mänginud välja sest osade kohtade peal oli nii sisse sööbinud see nn alumiiniumi oksiid või kuidas seda nimetatakse, et jäi laiguline. Märkasin, et puhastatud jupid määrduvad katsudes kergelt.

Esimene küsimus:
Kas on mõistlik alimiiniumist jupid lakkida? Esialgne mõte nagu oli. Teine mõte oli mootoriruum teha mustaks ja mootor kerega sama värvi. Viimasel juhul ei peaks juppide puhastusega niipalju vaeva nägema.


Siis sai hunnik polte puhastatud. Nagu nii vanale tehnikale kohane, siis ikka relaka ja traatharjaga. Peale HP Rust.

Teine küsimus:
Kas poldipeade värvimisel on kellelgi kogemusi?
Minu mõte oli vedela epogrundiga üle ja mustaks. Sest ega need poldid enam puhtaks jää kui käiaga sejas oldud ja kogu poldiparki välja vahetada on ka... Ainus asi mis mõtlemist tekitab on värvikihi paksus. Lapse jalgratast tehes kippus värv poltidelt maha tulema, kui mutrivõtmega ligi läksin. Samas on näiteks auto poritiibadel ka värvitud poldid ja ei juhtu midagi.
Kui kellelgi on häid mõtteid, siis teretulnud!

Üks äpardus juhtus ka! Aastad tagasi, kui selle mootoriga suure hurraaga alustasin, panin plokikaane poldid, väntvõlliotsa käiva rihmaratta ja veel üht koma teist soomepapist põhjaga karpi. Vot seda ärge küll tehke. Korralikult rooste tõmbas. Õnneks mul kaks komplekti olemas niiet kahju polnud suur.

Ja siis tõin kaks plastikust seguvanni. Ühte lähevad ühe ja teise teise mootori jupid. Kuna paljude juppide ja poltide asukoht on hetkel teadmata, puhastan esialgu mõlema jupid ja kokkupanemisel valib paremad välja.

Üks avastus juhtus ka! Viskasin koos poltidega mootoripesuvahendisse likku ühe kummivooliku. Ligunes vast paar kolm päeva. väljavõttes oli üles paisunud. Mõtlesin, et sellega siis pekkis, aga pehme oli küll jubedalt. Kuskil kolm nädalat hiljem oli tagasi tõmmanud aga mitte enam nii pehme kui alguses. Jälgin voolikut ja annan teada kuidas on. Mind huvitab, kas ta tagasi kalgiks ka muutub või mitte!

Selleks korraks kõik!
Niisiis. Õlipunn sai lõpuks pidama.
Ostsin uued seibid. Igaks juhuks kaks tükki  et mine tea. Keerasin kinni aga ikka loik all. Tigedaks ajas juba kui asja uurima hakates selgus viga ise.
Punni all olnud rooste, mis eelnevalt terasharjaga sai eemaldatud, oli metalli sisse jätnud kergelt krobelise pinna. See sai kolmnurkse taldlihvija otsaga siledaks ja oligi kõik.
Sellest oleks pidanud alustama aga ei tule ju pähe et niisuguse kohapeal võib rooste olla.
Kütuselatt sai liivapritsist läbi. Nagu tutikas teine.
Üks kavalpea oli piustid musta mati spreiga ära värvinud. Tööd jagub.
?
Hästi siis... Oi kuidas sai jälle vanduda. Proovisin uuesti pilte laadida, valid choose file, lisa manus, tuleb ilusti, lisa postitusse ja kui postitad siis peksab errorit.
Mis vahepeal teoksil. Karteripõhi ja veel paar konstruid said kaks kihti epogrunti peale. Peab märkima, et see kahekomponentne segu on ikka üüber vedel. Ja muidugi polnud keldris temperatuur kah värvimiseks kõige sobilikum. Jooksma kippus ja ikka korralikult, Üritasin küll õrnalt ja pausidega aga vedel on vedel ja midagi pole teha, tuleb suuremad triibud ära lihvida. Harjutamiseks hea koht ja nüüd kogemus taskus.
Klapikambrikaas oli järgmine patsient. See oli kokku pandud ilma tihendita ja ainult hermetsiga. Hermeetiku eemaldamiseks kasutasin alguses mootoripesu vedelikku ja hiljem nitrolahustit, haiseb küll jubedamini aga tõhusam kraam. Peenike kruvikeeraja tundus hea mõttena silikoni kraapimisel aga kohe alguses oli selge, et sellega kriibib pinda. Tahtmatute lekete välistamiseks jätsin kruvika riiulisse ja asendasin selle peotäie peenikeste puupulkadega. Jep toimib, lahusti teeb hermetsi ilusti pehmeks ja pulkadega kraabib selle kriimustamata välja. Ainult, et puit kulub sellise nühkimisega ruttu ja selle pärast ka peotäis neid vaja. Säärase mässamise peale kulus tublisti üle pooleteist tunni pealetöist aega.
Edasi. Kambrikaane seespool on selline plekk aukudega, kus on mingi tuulutuse teema. Selle pleki olin sunnitud eemaldama, sest aukudest paistis sodi sees olevat. Kinnitus oli alumiinium neetidega ja lamellketas tundus hea abimees. Lahti võtmisel tuligi välja mingeid tükke mis ilmselt olid sinna sattunud sellest, et kaane sees hoiti polte ja muud tavaari jne. Lisaks oli musttõrva õli ja olgu öeldud et need tükid ei olnud relaka tekitatud metallipuru. Mootoripesu ja survepesu tegid hea töö. Plekk ise oli vabrikus pandud lisaks neetidele veel ka hermetsiga. Tuli meelde, et selle kambrikaane sees oli ju ka poolik tuub mootori hermeetikut. Vutvut garaasi. Mõtlesin igaksjuhuks teha väikese katse panna papitükipeale hermetsi, välja nägi nagu oleks papitükipeale pandud hermetsi. Väike nali ka aga tegelt on asi selles et see sindrinahk on praeguseks hetkeks toatemperatuuril kuivanud oma 13 tundi ja pole ikka veel kuiv. Järelikult on külmad talved saatuslikuks saanud. 
Kaas käis veel liivapritsi alt läbi, sai mustuse maha ja siis andsin kerge lihvi.
Mõttest endast! Kaane peal on HONDA 12 VALVE ja triibud. Neid lihvisingi masinaga. Alguses jämedama ja siis peenema paberiga. Idee on selles, et esiteks tahaks kaanel kasutada kahe või kolmeteralist värvi (pole enne värvinud sellisega), Peale värvi pealekandmist ja kuivamist lihvin uuesti selle honda 12 valve ja triibud, et jääks alumiinium pind ja siis alles lakk peale. 
Poltidele sain ka lahenduse, saadan tsinkimisse, hinnapäring saadetud. Valisin paldiski oma. On kellelgi kogemusi, kuidas seal tehakse?
Nüüd nimekiri vajalikest asjadest ja siis poodi kraami varuma.
Järgmiseks ootab sisselaske kollektor oma järge. Sai täna garaasist ära toodud. Mõtlesin, et enne lahtivõtmist tuleks üles pildistada, siis kergem hiljem kokku panna.
Oma kummivooliku katsest ka: Praeguseks paar kuud möödas ja voolik mõni gramm pehmem kui enne mootoripesus leotamist, pragenemise jälgi ei täheldanud, küll aga väljanägemiselt nagu tutikas.
Alguses paistis lihtsam aga nüüd on näha kui töömahuka projekti ette võtsin. Peab edasi minema.
Tänase postituse võtaks kokku kolme sõnaga.
Katsed, katsed, katsed...

[attachment=79105]
Piusti-pihusti
Epogrunt-epokrunt
Silikon-silikoon
Garaas-garaaz

Paldiski Tsingipajast saab kuumtsingituna (sest seda nad ainult teevad) need poldid suure tõenäosusega  tagasi pisut jämedama keermeharjaga. Galvaaniline tsink ka pisut teeb seda, kuid tunda annab üldjuhul M4 ja alla mõõtudel.