must nr
#41

Mulle tundub, et endiselt on suurim probleem suhtlemises. 

Kui esitada hüpoteetiline küsimus, kas originaal on parem kui koopia, siis loomulikult on originaal parem ja selle poole võiks püüelda. Musta numbri kontekstis on aga termin "originaalne" sisustatud teistmoodi ja sellele leiab vastuse nii õigusaktidest kui vanasõiduki tunnustamise käsiraamatust

Tsiteerin siinkohal Majandus- ja kommunikatsiooniministri 13.06.2011. a määruse nr 42 „Mootorsõiduki ja selle haagise tehnonõuded ning nõuded varustusele” lisa 4 kood 101 punkt 3 - originaalseks loetakse ka originaaliga äravahetamiseni sarnased detailid, seadmed, pinnakate ja muud osad. 

Põhimõtteliselt tähendab see regulatsioon, et sõidukil ei pea olema mitte ühtegi tema valmistamisajast pärit detaili. Küll aga on "äravahetamiseni sarnane" üsna subjektiivne, mistõttu tuleb koopiaosadega olla ettevaatlik. Osa koopiadetaile on valmistatud sedavõrd loominguliselt ja erinevalt, et ei mahu "äravahetamiseni sarnane" mõiste alla. 

Käesolevas teemas ei ole toodud mitte ühtegi näidet sellisest autost või mootorrattast, mis oleks ka tegelikult esitatud asjatundjatele hindamiseks ja oleks saanud keelduva otsuse. Mina tean mitut juhtumit, kus on keeldutud tunnustamisest ja seda põhjendatult. Omanikud on olnud loomulikult pettunud, kuid omaniku nõusolekuta ei saa pilte või teavet jagada. 

Miks peame me esitama laimavaid hinnanguid ja süüdistusi, mida ei ole võimalik ei tõendada ega tagasi lükata?  Üks mees palus telefoni teel hinnata oma autot ja müüs selle Soome, mistõttu keegi ei saa võtta seisukohta, kas tema solvumine on põhjendatud või mitte. Teine mees küsis ratast näitama üldiselt arvamust, kas originaaldetailid on paremad kui koopiadetailid. Ratast aga ei esitanud hindamiseks, kuigi esitatud piltide ja kirjelduse järgi võiks arvata, et vajalik originaalsus ületab 75% ja tehniline seisukord on vastav vanasõidukile. 

Sander, asjatundjad ei sõida omal initsiatiivil sõidukeid üle vaatama. Selleks peab olema omaniku soov. Palun avalda soovi ja leiame lahenduse Horexi ülevaatamiseks. Mis puutub kommenteerimisse, siis üldiselt on eestlane kiidusõnadega kitsi. Mina nägin Sinu 2 aastat tagasi tehtud teemat ja tunnen uhkust, et oled pühendunult tegelenud selle keeruka projektiga ning jõudnud lõpptulemuseni, st ratas sõidab. Palun vabandust, et ei ole seda varem öelnud. Kui täna on see vähegi veel emotsionaalselt võimalik, siis palun esita ratas hindamisele. 

Minul on mitu musta numbriga sõidukit ning olen valmis neid alati näitama ja tegema kordushindamisi. Näiteks 2012. aastal Unic-Moto restaureerimisseminar toimus minu 1939. aasta DKW mootorratta nö näidishindamine, kus kõik seminaril osalejad said pma silmaga näha hindamise protseduuri ja karmust. 

Indrek Sirk
Vasta
#42

Peale Indreku selgitustööd lisan siia, et ma ei ole kellegi peale pahane ega solvunud. Olen auväärt ekspertidega eelnevalt korduvalt rääkinud taastamisest ja restaureerimisest. Nendest vestlustest on mul jäänud ekslik arusaamine, et koopiadetailide kasutamine on restaureerimise käigus mittesoovitav ja endast lugupidav vanatehnikahuviline nii ei tee.  Mul ei ole eelnevaid vestlusi salvestatud ja seetõttu ei saa ma ka neid kuidagi tõestada. Ütlen veelkord, et ma olen täiesti nõus sellega, et replica-detailide kasutamine on kergemale teele minek. Sain nendest eelnevatest jutuajamistest ekslikult aru, et nii suure hulga replicadetailidega, nagu minu ratta küljes on, ei ole mõtet seda esitada musta numbri kandidaadiks. Olen väga rahul Aivari poolt teostatud töödega, ta tegi kõik täpselt nii nagu peab ja seda ei ole ma ka kunagi eitanud. Temast paremat sellise töö teostajat ma ei oska seni leida, julgen kõigile soovitada! Lugupeetud autoriteetide suunas esitatud rängad solvangud ei olnud küll nii mõeldud, tahtsin lihtsalt juhtida tähelepanu ebaselgusele teatud regulatsioonide tõlgendamisel. Lähtudes seadusest (  Majandus- ja kommunikatsiooniministri 13.06.2011. a määruse nr 42 „Mootorsõiduki ja selle haagise tehnonõuded ning nõuded varustusele” lisa 4 kood 101 punkt 3originaalseks loetakse ka originaaliga äravahetamiseni sarnased detailid, seadmed, pinnakate ja muud osad).    oleks võimalik ka eespoolmainitud Hildebrand & Wolfmülleri rattale "Must number" omistada. See oleks minu sisemise veendumuse kohaselt siiski suhteliselt pornograafilise maiguga tegevus ja kaugel "Musta numbri" taotlemise algsetest ideedest. Kõik, mis ei ole seadusega keelatud, on ju lubatud ja seaduslikus mõttes ei rikuks me sellise tegevusega kehtivaid normatiive, kuid regulatsioonide eesmärk jääks saavutamata. Olles korduvalt lähedalt näinud Urmase ja Jaani poolt taastatud mootorrattaid ja kuulanud tähelepanelikult nende selgitusi, sain aru , et oma mootorratta Horex taastamisel olen läinud liiga lihtsa vastupanu teed ja sellise komplektsuse esitamine auväärt žüriile oleks sulaselge pettus. Võib-olla sain ma millestki valesti aru, võib-olla esines suhtlusprobleeme. Ma ei tahtnud kirjapanduga kedagi solvata , palun vabandust! Mitte keegi ei ole mul keelanud seda ratast esitada hindamiseks , oma isikliku sisemise veendumuse alusel ei pidanud taotluse esitamist reaalseks suures koguses kasutatud replica detailide tõttu.
Vasta
#43

Ksf! Raudpats on oma ratta teema kenasti kokku võtnud. 

Selguse huvides soovin siia lisada, et kogu musta numbri teema on küll kvaliteedimärk, kuid musta numbri eesmärk on kogu aeg olnud siiski sõidukiga liikluses osalemine, mitte restaureerimiskonkurss. Just seetõttu on vanasõidukil lubatud kasutada ka koopiadetaile ning isegi terve auto või mootorratas ühegi originaaldetailita valmis ehitada. Musta numbri kontekstis võiks korduvalt viidatud Hildebrand ja Wolfmülleri 1895. aasta ratta koopia (mida Eestimaal sai sõitmas näha ja katsuda 2012. aastal Wana-Kolga Tsiklitalli eestvedamisel) tõepoolest saada vanasõidukina tunnustatud ja musta numbri. Pead muidugi anda ei saa, kuna koopiaosade kvaliteet ning "äravahetamiseni sarnasus originaaliga" nõuaks eraldi hindamist. Täielikult koopiana sõiduki valmistamine on siiski midagi erakordset ja siiani ei ole ühtegi teist selliselt ehitatud autot või mootorratast Eestis nähtud ega hindamisele esitatud. BMW R35 või Jawa taastamine täielikult koopiana ei ole mõistlik. Raudpatsi enda kirjelduse järgi on originaalosade kasutamise osakaal ka tema rattal siiski väga kõrge ning koopiadetailid valitud ajastukohased ja margile-mudelile sobivalt. Pigem on originaalsuse puhul küsimus selles, et kasutatakse näiteks teise ratta esikahvlit, lenksu või esituld. Või on koopiadetail selgelt originaalile mittevastav - näiteks sirge lenks kõvera asemel, sadul või paak selgelt teistsuguse kujuga jne. 

Restaureerimiskonkursid on eraldi teema ning need ei ole kuidagi seadustega reguleeritud. Erinevate inimeste maitse on erinev ja hinnangud koopiaosade kasutamisele on ka erinevad. Igaühel on õigus oma arvamusele. Põhimõtteliselt tuleb nõustuda, et originaal on parem kui koopiadetail. Seda isegi juhul, kui originaal ei ole enam kaubandusliku välimusega või on selle taastamine keerukam ja kulukam, kui koopiaosa kasutamine. Liikluses osalemise seisukohalt aga ei ole sellel tähtsust ning rõhk keskendub tehnilisele seisukorrale ja visuaalsele pildile. 

Vanasõidukina registreerimine ja musta numbri saamine on õigus, mitte kohustus. See on sõiduki omaniku sisetunde küsimus, kas ta soovib musta numbrit. Sest ka valgega saab sõita. Ja võib üldse mitte võtta numbrit. Kui aga on soov saada must number, siis on kehtestatud selleks nõuded, kus originaalsusel on eelkõige visuaalne tähtsus, mitte ei võeta sõidukit koostisosadeks lahti ja ei tehta analüüse detailide tegeliku vanuse kohta. 

On olnud emotsionaalne teema. Loodan, et asjad on saanud selgemaks ning keegi ei ehmatanud ära, et must number on midagi kättesaamatut. 

Indrek
Vasta
#44

http://foorum.clubmb.ee/showthread.php?tid=23840  veel natuke lugemist samal teemal sõbralikust foorumist. Ei ole see tervikliku replica tegemine nii haruldane nähtus.
Vasta




Kasutaja, kes vaatavad seda teemat: 1 külali(st)ne