[valdo]

Tüüpiline enne Esimest Maailmasõda toodetud kõrge ja suhteliselt lühike meesteratas. Rattale on iseloomul 5/8\" sammuga kett ja hiigelsuur 58 hambaga esihammasratas. Tagumine vabajooks on Torpedo teise põlvkonna mudel (mall muutus veidi 1907 ja teist korda 1911).

Rattal on vaatamata oma kõrgele vanusele (96 aastat) säilitanud heas korras praktiliselt kogu nikkelosa (veljed, vändad, leistang, sadul) ja seda väga väikeste kahjustustega. Säilinud on ka 2/3 originaalvärvist koos kaunistustriipude jäänustega. Rattal on all ka algsed rantäärisega Continentali rehvid (96 aastat!), mis on perfektses kasutuskorras. Ka sadul ja tööriistakott on algsed, nahk muide ilma rebestusteta. Sadul on muide Dürkopile omaselt firmalt Wittkop, kahjuks on kaduma läinud algne sadula tagasilt...

Ratas on minu omanduses 2002. aastast. Korrastatud on ta viimase paari nädala jooksul, tugevamat restaureerimist ei ole ette võetud. Algsele lähedaste vastu on asendatud porilauad, mis olid kadunud. Esiporilaud ei ulatu 1900-10ndate ratastele tüüpiliselt ettepoole esikahvlit. Asendatud on ka puudunud esipidurihoovad. Rattale on monteeritud 1900-10ndate aastate karbiidilamp ja sama ajastu pump ning kell.

[rainer]

see on päris raju pill - hammakas on kurjakuulutav gigant, ja lenks on vastupidine, allapoole, nagu mõnel P.Pärna karikatuuril. kihvta!

[Martti]

Olen näinud samasuguse lenksuga ratast Nõmmel ühe vana mehe käekõrval liikuvat. Kohe sain aru et päris tavaline jalgratas see pole. Seal muidugi liikus teisigi huvitavaid asju...

[valdo]

Olen näinud samasuguse lenksuga ratast Nõmmel ühe vana mehe käekõrval liikuvat.

Selline leistang oli sportlikumatel (meeste)ratastel kuni 1930ndate lõpuni üsna tavaline. Ja olgem ausad - üks 1930ndate komplektne jalgratas on sellise 1909. aasta ratta kõrval ka täitsa \"tavaline\".

Kardan, et kui hakata kokku lugema, kui mitu enne-1940 Eestis säilinud jalgratast on valmistatud enne 1914, siis saame suhteks mingi 200:1 või isegi 500:1. Lihtsalt sedavõrd haruldane on selle aasta ratas sellises komplektsuses ja säilivuses!

Selles valguses on mul \"vedanud\" - umbes 150 jalgratta/raami hulgas, mis minu erakogus ehk mingil kujul olemas on, on kindlalt 4 isendit valmistatud enne 1914...

[rainer]

kui Sa neile jälile saad, kas siis tavaliselt hakatakse raha kah nende eest pinnima või antakse \"headesse kätesse\" niisama ää?

[Alts]

Valdole, äkki räägiksid selle esilaterna toimimisest lähemalt. On see mingi karbiidilamp vms?

[valdo]

Valdole, äkki räägiksid selle esilaterna toimimisest lähemalt. On see mingi karbiidilamp vms?

See on tavaline karbiidlamp, kuigi ca 1910. aastal toodetud. Jalgrataste juures olid sellised valgusallikad alates ca 1900. aastast kuni 1935. aastani masslevinud. Siis vahetas selle välja dünamolamp tasapisi.

Otsisin võrgust lambi toimimispõhimõtet aga... seda polegi nii lihtne leida! Kunagi kirjutan selle ise, ma olen kolm lampi seni töökorda parandanud.

Siiski-siiski, lõpuks leidsin ühe saksakeelse lingi, kus lisaks lambi ajaloole on kirjas ka patendid ja toimimispõhimõte - http://www.zweirad-just.de/content/historie.html ja sealt aasta 1895 alt... Loodan, et Sa suudad saksa keelt lugeda (pole kahjuks hetkel aega tõlkida)

[valdo]

... äkki räägiksid selle esilaterna toimimisest lähemalt. On see mingi karbiidilamp vms?

... leidsin ühe saksakeelse lingi, kus lisaks lambi ajaloole on kirjas ka patendid ja toimimispõhimõte...

Saksa keelt osakavatele huvilistele copy-paste otse nimetet saidist ehk siis kontsentraat-info lambi toimimispõhimõttest ja ajaloost:

Ab 1895 kamen – vor allem auch zur Fahrrad-Beleuchtung – Carbid-Laternen auf. Wegen ihres viel helleren Lichtes ersetzten sie die Kerzen- und Öl-Lampen.

1892 gelang es dem Franzose Henri Moissan mit seinem Assistenten L. M. Bullier sowie dem Amerikaner Thomas Wilson unabhängig voneinander, im elektrischen Flammbogen Calciumcarbid technisch herzustellen und damit das Fundament für die elektrochemische Industrie zu legen. Moissan fand das Carbid bei seinen vergeblichen Versuchen, aus Kohle Diamanten herzustellen. Wilson war auf das Carbid gestoßen, als er Experimente durchführte, um Calcium zu gewinnen. Im August 1892 meldete er in den USA ein entsprechendes Patent an und begann kurz danach mit dem Bau einer Carbidfabrik in Spray, USA, die 1895 als erste der Welt in Betrieb ging.

Damit begann die Weltweite Produktion von Carbid. Carbid, gewonnen aus Kohle und Kalk unter Einsatz von viel elektrischer Energie, schien Ende des 19. Jahrhunderts als Energiequelle für die Beleuchtung ein großes Geschäft zu werden. Sollte das daraus gewonnene Acetylen DOHC das Petroleum als Lichtquelle – vor allem auf dem Land – ablösen. DOHC der elektrische Strom brachte allerdings bald direkt Glühbirnen zum Leuchten und machte Carbid für Beleuchtungszwecke überflüssig.

[valdo]

kui Sa neile jälile saad, kas siis tavaliselt hakatakse raha kah nende eest pinnima või antakse \"headesse kätesse\" niisama ää?

Nii ja naa nagu elus ikka. Mõni haistab igal pool raha ja tahab armetu riisme eest hingehinda, teine annab tõsisele huvilisele niisama või poolmuidu ära. Viimase 21 aasta jooksul (mis sellist kraami kogun/taastan) olen kogenud seinast seina juhtumeid.

Ainult et... kellele rahatähed üliväga armsad, neile olen kätte jätnud nende roostes/sodised tükid, mitte raha! Küll mulle sarnane asi kusagilt mujalt aastatega poolmuidu või soodsamalt kätte tuleb - kogu maailma kola ei pea minu käes ka just kohe ja nüüd olema! Ja kui ei tulegi - elame edasi ja saame mujalt teistsuguse asja!

Ühte aga mainin - sihile viib pikaajaline püsivus ja visadus. Seda nii tükkide hankimises, restaureerimises kui ka teabe kildhaaval kokku korjamises. Ei ole ei piiblis ega ka kommunistliku partei manifestis öeldud, et sellesinase inimese elu peab kerge ja lihtne olema! Sellesuviseks suursõiduks valminud kolmerattalist kaubaveoratast ehitasin nt vaheaegadega ligi kuus aastat!

Ja valdav enamik asju, mida ma julgen siin-seal juba eksponeerida, on soetamisel olnud palju hallimad, detailivaesemad, sodisemad jne. Ehk siis järjekindel ja higilõhnaline korrastamis-, komplekteerimis- ja restaureerimistöö on minu käes olevad isendid praegusel kujul \"särama\" pannud. Mõnda tühipaljast kruvi või mutrit teed näiteks terve päeva või mitugi...

Kui nüüd uuesti rahast rääkida (mina ei taha tegelikult rahast eriti rääkida, sest kultuuriväärtusi ei saa selles skaalas eriti hinnata), siis julgen öelda, et 75-95% taastatud isendi väärtusest tuleb talle juurde restaureerimise käigus. Ehk siis oskamatult hoitud ja/või komplekteerimata/taastamata isendi väärtus on vaid 5-25% taastatud asja väärtusest.

[pppp]

Saksa keelt osakavatele huvilistele copy-paste otse nimetet saidist ehk siis kontsentraat-info lambi toimimispõhimõttest ja ajaloost:

See on vast parem link toimimispõhimõtte seletamiseks:
http://www.udicom.de/scherning/Lampen/Erik_Karbid.htm

[atman]

Kui aega saan panen välja pildi ja täpsema kirjelduse oma 1899 aasta kardaaniveoga Dürkopp Dianast

[valdo]

Sellelsinasel aastal sai nimetet jalgratas 100 (loe - SADA) aastat vanaks. See ei ole just igapäevane nähtus niisuguse jalgratta juures, millel on säilinud valdav enamik algsest niklist ning algne värv koos värvikaunistuste (triipude) jäänustega.

Auväärse ümmarguse juubeli puhul sai ratas külge ka vastava ajastu numbrimärgi ning sellest sai tehtud ka mõned uuemad fotod:

[indrek]

Palju õnne!

Üks küsimus Sulle ka, Valdo.

Sa väidad, et sellel rattal on all algsed rehvid. Lugesin wikipediast (http://en.wikipedia.org/wiki/Tire), et musta värvi rehve hakati tootma (loe - tahma kummisegusse lisama) alles 1910. aastal, esimesena firma BGoodrich`i poolt. Kas rehvid võivad siiski hiljem vahetatud olla, või leidub mõni teine põhjendus?

[valdo]

Sa väidad, et sellel rattal on all algsed rehvid. Lugesin wikipediast (http://en.wikipedia.org/wiki/Tire), et musta värvi rehve hakati tootma (loe - tahma kummisegusse lisama) alles 1910. aastal, esimesena firma BGoodrich`i poolt. Kas rehvid võivad siiski hiljem vahetatud olla, või leidub mõni teine põhjendus?

Rehvid ei pruugi algsed olla. Aga 1920-30ndate omad siiski, Continental'i omad.

[valdo]

Viimase kuu jooksul läbis jalgratas põhjaliku korrastus- ja restaureerimisprotsessi. Nende tööde põhjuseks oli asjaolu, et Eesti Rahva Muuseum soovis 20. sajandi alguse ratast kasutada sõitvana ühes filmiklipis.Minu 1909.a. Dürkopp oli selleks väga sobiv eksemplar.

102 aastat vana jalgratta juures said tehtud järgmised tööd.

1. Ratas sai pandud sõitma (senini oli ta vaadatav, kuid mitte liikuv eksponaat). Peamine takistus, miks ta varem ei liikunud, oli tugevalt deformeerunud tagaratta velg. Nüüd sai võetud uus samatüübiline velg (28", lame profiil rantäärisega veljele, 36 kodarat) ning tehtud sellele galvaanikaettevalmistus ning nikeldamine. Seejärel sai tagaratas sellele veljele ümber laotud.

2. Vahetatud sai ära pedaalid. Varem olid rattal all üheosaliste kummidega 1930ndate pedaalid, mis sai nüüd asendatud kaheosaliste kummidega ning keskelt kõrgenduste otsakidega pedaalidega, nagu Dürkopil olid küljes algselt. Õnnestus leida sellised 1900-10ndate aastate pedaalide metallosad, millede galvaanika oli osalt peal (nagu ratta muudelgi detailidel). Ülejäänud pedaaliosad sai komplekteeritud aastakümnete jooksul kogutud detailidest.

3. Põhjaliku restaureerimiskuuri läbisid porilauad. Õigemini sai galvaanika eeltöö jaoks kõlbmatute 1910-20ndate aastate porilaudade jääkidest kokkukeevitatud ja -lapitud Dürkopi algsete porilaudadega sarnased uued porilauad. Niiviisi taastatud porilaudade õige kuju ja profiil sai keevituse ja pahtliga taastatud. Seejärel järgnes must läikega värv ning rohe-kollaste paaristriipude pealemaalimine. (Kui ma ratta sain, olid sel all 1930ndate laiad porilauad.)

4. Raami värvkate sai puhastatud ja korrastatud. Kõikides kohtades, kus vana must värv (102 aastat vana!) oli säilinud, sai see alles jäetud ning hilisemate kihtide alt välja puhastatud ning poleeritud. Kus see oli kadunud (ma sain ratta ahjulakiga ülevärvitult), seal sai tehtud värvi kohtparandusi, millele järgnes nende vana värvkattega ühtlaseks poleerimine, mille käigus püüsin säästa fragmente algsetest ehistriipudest. Värviparandused moodustavad hetkel raami värvkattest ca 20-25%, st 75-80% värvist on algne. Algsed kaunistused - rohe-kollased paarisjooned - said igalt poolt, kus need alles olid, välja puhastatud. Mahakustunud jooneosi ma taastama ei hakanud, st nendest on alles täpselt niipalju, kui on säilinud (vt fotod). Erandiks on esikahvel ja porilauad, kus sai värvkattega koos asendatud ka ehistriibud.

5. Esikahvli värvkate (mis ei olnud kahjuks enam taastamiskõlbulik) sai täies mahus asendatud, sh tehtud uued rohe-kollased ilu-paaristriibud.

6. Esipidurisüsteemi detailid sai asendatud uute (ajastutruude) vastu. 1909.a. olid nii mitmedki pidurikangide detailid teises mõõdus kui 1930ndatel, millise ajastu pidurikangid olin ma rattale varem peale sobitanud. (Ma sain ratta ilma esipidurihoobadeta.)

7. Kõik nikkelosad said puhastatud ja poleeritud, üksikud vigastatud kohad (mitte üle 0,5% pinnast) alumiiniumvärviga parandatud. Rattal on praktiliselt kõik detailid originaalnikli all (v.a. muidugi tagavelg, mille vahetasin, ja lisaks veel sadulaneedid, mis sai ka uuesti nikeldatud).

8. Räbaldunud tööriistakott (Dürkopi kirjadega) sai veidi parandatud ja selle algne vorm taastatud.

9. Rattale sai külge monteeritud heas seisus algse värviga Esimese maailmasõja eelne numbrimärk (esiratta mutri all).

10. Ratas sai täiesti üksipulgi lahti võetud, kõik osad korrastatud, puhastatud, reguleeritud ja korralikult kokku pandud. Mõned puuduvad ja purunenud laagrikuulid said asendatud, paar puuduvat ja purunenud mutrit/kruvi parandatud/asendatud.

11. Rattale sai külge monteeritud ajastutruu karbiidilamp, mille välimus on väga heas seisus säilinud.

Peale ratta taasvalmimist ja enne viimist filmivõtetele sai sellega tehtud 3 km pikkune proovisõit. Seega peaks see ratas olema hetkel üks vanimatest Eesti jalgratastest, millega on võimalik probleemideta ka pikemaid maid sõita.

Rattal on muide peal 5/8" sammuga originaalkett (mis sai puhastatud ja õlitatud), mille igale välislüli põsele on sisse pressitud tekst "DÜRKOPP".

Praeguseks on ratas Palmse mõisa näitusele tagasi viidud. Järgnevalt mõned fotod, mis on tehtud peale restaureerimist:

[kass]

Kuigi foorumis on juba niigi küllaltki palju jalgratta ja motoploki jutte, siiski on tore näha, et oled endiselt tegus ja alumiiniumvärvi jagub!
Ja kuigi saan aru, et tegu oli lihtsalt korralise hooldusega, pean ikkagi uudishinust küsima (teades Sinu rumalat kommet seibitäpsusega taastamistööd teha), et kas Dürkoppil käiski silt poltidega külge? Ja kas selle aja vallatunimega sadulafirma panigi sadulanahale üldse metallsilti?
Rohkem ei julge kirjutada, siin hakkavad juba normaalsed foorumlased vaikselt kassistuma...

[valdo]

Kuigi foorumis on juba niigi küllaltki palju jalgratta ja motoploki jutte, siiski on tore näha, et oled endiselt tegus ja alumiiniumvärvi jagub!
Ja kuigi saan aru, et tegu oli lihtsalt korralise hooldusega, pean ikkagi uudishinust küsima (teades Sinu rumalat kommet seibitäpsusega taastamistööd teha), et kas Dürkoppil käiski silt poltidega külge? Ja kas selle aja vallatunimega sadulafirma panigi sadulanahale üldse metallsilti?
Rohkem ei julge kirjutada, siin hakkavad juba normaalsed foorumlased vaikselt kassistuma...

Alumiiniumvärvi kulus seekord üli-üli-minimaalselt. Vaid mõne hävinud laigu jaoks. Ülivaldav enamik niklit on 1909. aastast alates senini peal ja seda lõin vaid läikima. Ülimasskogustes kulus hoopiski musta värvi (esikahvel, porilauad, raamiparandused) ning näpuotsatäis rohelist ja kollast (porilaudade ja esikahvli triibud).

Sildi originaalkinnitusi sel rattal ei tea - keegi oli kunagi selle rohmakate ja koledate kodukootud alumiiniumneetidega ette pannud. Nüüd loobusin neist neetidest. Kuna kollektsionäär Hindrek Kuke erakogus oleval üsna sarnasel raamil (hetkel senini veel eeskujuks minu käes laenul) on küljes sildikruvid, siis võtsin sealt eeskuju ja eelistasin kruvisid vaskneetidele. Eeldusel, et sellelsinasel eeskuju-raamil on kõik õige.

Sadula tagaosal ei ole arvatavasti kirja WITTKOP olnud, kuna puuduvad igasugused jäljed nahal, mille niisugune silt oleks kindlasti tekitanud. Kas sadul üldse firmast WITTKOP on, seda ka ei tea; kuna selle tegumood vastab ca 1910ndale, siis eeldan, et ehk ta algne on. Küll aga tean, et juba mõni aasta hiljem seesugune silt seal juba oli. (Saladuskatte all võin öelda, et hetkel restaureerimises oleva 1913.a. Dürkopi sadulale seesugune silt külge tuleb, õigemini juba küljes on.)

[kass]

Esimeses postituses 5 aastat tagasi oli küll veel Wittkopi sadul ja metallsilt kaduma läinud...age eks asi areneb.
Ja kas Hindreku raamil ka olid poldi pead erinevad? Peaksid uurima internetiavarustest seda sildikinnituse asja vb...
Muide - katsun 1913-nda aasta Dürkopi tulevase sadulasildi saladust hoida enda teada! (jäägu see meie vahele!)

[valdo]

Muide - katsun 1913-nda aasta Dürkopi tulevase sadulasildi saladust hoida enda teada! (jäägu see meie vahele!)

Tegelikult seal saladust ei ole... 80% rattast on koos. Nüüb oleneb minu vabast ajast, millal ta päris valmis saan ka mh. ka kaasfoorumlastele fotode kujul esitlen. Usun paari nädala pärast (järgmisel nädalavahetusel on Kaitseliidu matk + Üksküla laat).

[tolmuahv]

Väga uhke ratas ja vaataks vaid seda rattakella! Tasub tõesti õnne soovida!
Tehasekomplektsuse taastamine näitab küll ratast sellisena, nagu ta konstruktoritel mõeldud oli aga samas mõnikord on hilisem purunenud detaili asendusosa sõitnud rattaga palju kauem kui algne, võibolla 70 aastat juba. Mis siis saab? Kuidagi kummaline tundub siis selle väljavahetamine originaali vastu, mis on küll algse välimusega aga pole kunagi selle eksemplari küljes sõitnud.