18-02-2008, 23:28 PM
(Seda postitust muudeti viimati: 18-02-2008, 23:50 PM ja muutjaks oli valdo.)
Viimased päevad sai ühte oma erakogus olevat 1938. aasta Husqvarna meesteratast veidi hädapäraselt korrastatud.
Korrastamise põhjuseks oli asjaolu, et Mahtra Talurahvamuuseumi soovil sai täna sai see ratas sinna muuseumisse deponeeritud. Ratas jääb sinna rahvale vaadatavana välja kuni jooksva rändnäituse lõpuni ehk selle aasta mai kuuni. Las külastajad vaartavad oma silmaga, milline nägi välja 1930ndate teise lõpu siinse turu üks kallimaid ja kvaliteetsemaid meesterattaid (mis maksis tollal 160-170 krooni odavamate 100-100 krooniste rataste kõrval).
Seega saavad kõik kaasfoorumlased ja muudki huvilised selle rattaga järgneva kolme kuu jooksul muuseumis tutvuda. Sellest hoolimata lisan ka mõned pildid korrastatud rattast:
Hädapärane korrastamistöö (restaureerimiseks ei paindu keel seda tegevust nimetama) seisnes järgnevas:
a) algsel värvkattel (säilinud 99% ulatuses) sai tehtud pisiparandusi - kitsad kollased kaunistustriibud olid 85% ulatuses alles ja need jäid puutumatuna endisele kujule;
b) täielikult sai üle värvitud pakiraam (muretsetud arvatavasti juba 1938.a. lisaseadmena), mille algne värv oli täielikult hävinud;
c) osaliselt sai "ilustatud" veidi hävinud kroomkatet - lahti koordunud osi sai kinni liimitud ja suuri mahatulnud latakaid alumiiniumvärviga parandatud (muuseumi kiire soov ratast deponeerida ei võimaldanud vigastatud kroomiga detailidel galvaankatte aeganõudvat asendamist);
d) hädapäraselt sai lapitud (liimatud, paigatud) sadula osalt rebenenud dermatiinkatet;
e) pooleks murdunud sadularaam sai kokku keevitatud ja üks purunenud sadulavedru asendatud samatüübilisega;
f) kogu ratas sai täielikult osandatud, puhastatud, värv ja kroom poleeritud ning taas kokku pandud, samuti kõik laagrid osandatud, puhastatud ja uue määrdega taas kokku laotud;
g) ratta roostes esilatern sai asendatud teisega samast asjatust, millel kroomkate paremini säilinud oli (kiire ajagraafik ei võimaldanud lambikorpuse ülekroomimist);
h) rattal peal olnud 1950ndate aastate rehvid said asendatud uhiuute rantääristega rehvidega (algsetega praktiliselt identsete konstruktsioonide ja välimusega), õhukummide ventiilidele said monteeritud 1930ndatele aastatele tüüpilised ketiga kattekorgid;
i) algsetele detailidele identsetega said asendatud mõned purunenud kruvid/poidid/mutrid; samuti tööriistakoti purunenud kinnitusrihmad;
j) jalgrattale sai külge pandud 1930ndatele aastatele tüüpiline pump;
k) jalgrattale sai külge monteeritud 1939. aasta Pärnumaa numbrimärk, mille roostene välimus sai asendatud uue värvkattega.
Kõik muud detailid (mida ma ülal ei maini) on rattal algsed.
Loomulikult on ratas peale ülekäimist perfektses sõidukorras; ka muuseumi ees sai sellega enne ekspositsiooni veeretamist üks auring tehtud
Ratas ise on algselt pärit Lõuna-Raplamaalt ja oli vähesteks igapäevasõitudeks vahelduva eduga kasutuses paarkümmend aastat kuni 1959. aastani. Edasi rippus ratas kuivas aidas pea puutumatuna kuni 1999. aastani. Sellest ajast alates on ratas aga minu erakogus ning nüüd tõin ta peale 9 aasta pikkust seismist ka ta avalikkuse ette.
Korrastamise põhjuseks oli asjaolu, et Mahtra Talurahvamuuseumi soovil sai täna sai see ratas sinna muuseumisse deponeeritud. Ratas jääb sinna rahvale vaadatavana välja kuni jooksva rändnäituse lõpuni ehk selle aasta mai kuuni. Las külastajad vaartavad oma silmaga, milline nägi välja 1930ndate teise lõpu siinse turu üks kallimaid ja kvaliteetsemaid meesterattaid (mis maksis tollal 160-170 krooni odavamate 100-100 krooniste rataste kõrval).
Seega saavad kõik kaasfoorumlased ja muudki huvilised selle rattaga järgneva kolme kuu jooksul muuseumis tutvuda. Sellest hoolimata lisan ka mõned pildid korrastatud rattast:
Hädapärane korrastamistöö (restaureerimiseks ei paindu keel seda tegevust nimetama) seisnes järgnevas:
a) algsel värvkattel (säilinud 99% ulatuses) sai tehtud pisiparandusi - kitsad kollased kaunistustriibud olid 85% ulatuses alles ja need jäid puutumatuna endisele kujule;
b) täielikult sai üle värvitud pakiraam (muretsetud arvatavasti juba 1938.a. lisaseadmena), mille algne värv oli täielikult hävinud;
c) osaliselt sai "ilustatud" veidi hävinud kroomkatet - lahti koordunud osi sai kinni liimitud ja suuri mahatulnud latakaid alumiiniumvärviga parandatud (muuseumi kiire soov ratast deponeerida ei võimaldanud vigastatud kroomiga detailidel galvaankatte aeganõudvat asendamist);
d) hädapäraselt sai lapitud (liimatud, paigatud) sadula osalt rebenenud dermatiinkatet;
e) pooleks murdunud sadularaam sai kokku keevitatud ja üks purunenud sadulavedru asendatud samatüübilisega;
f) kogu ratas sai täielikult osandatud, puhastatud, värv ja kroom poleeritud ning taas kokku pandud, samuti kõik laagrid osandatud, puhastatud ja uue määrdega taas kokku laotud;
g) ratta roostes esilatern sai asendatud teisega samast asjatust, millel kroomkate paremini säilinud oli (kiire ajagraafik ei võimaldanud lambikorpuse ülekroomimist);
h) rattal peal olnud 1950ndate aastate rehvid said asendatud uhiuute rantääristega rehvidega (algsetega praktiliselt identsete konstruktsioonide ja välimusega), õhukummide ventiilidele said monteeritud 1930ndatele aastatele tüüpilised ketiga kattekorgid;
i) algsetele detailidele identsetega said asendatud mõned purunenud kruvid/poidid/mutrid; samuti tööriistakoti purunenud kinnitusrihmad;
j) jalgrattale sai külge pandud 1930ndatele aastatele tüüpiline pump;
k) jalgrattale sai külge monteeritud 1939. aasta Pärnumaa numbrimärk, mille roostene välimus sai asendatud uue värvkattega.
Kõik muud detailid (mida ma ülal ei maini) on rattal algsed.
Loomulikult on ratas peale ülekäimist perfektses sõidukorras; ka muuseumi ees sai sellega enne ekspositsiooni veeretamist üks auring tehtud
Ratas ise on algselt pärit Lõuna-Raplamaalt ja oli vähesteks igapäevasõitudeks vahelduva eduga kasutuses paarkümmend aastat kuni 1959. aastani. Edasi rippus ratas kuivas aidas pea puutumatuna kuni 1999. aastani. Sellest ajast alates on ratas aga minu erakogus ning nüüd tõin ta peale 9 aasta pikkust seismist ka ta avalikkuse ette.
Valdo
Eesti Jalgrattamuuseumi looja ja eestvedaja
Tutvustame jalgratta ajalugu Eesti vaates, väljas on üle 185 muuseumiväärtusega ratta
Asume Kesk-Eestis Väätsal Pikk 9, kuni 18. maini 2025 oleme avatud eelneval kokkuleppel