Komandeeringu aruanne, ehk auto kaugemalt
#1

[Panen igaks juhuks oma pukseerimiskolmnurga ja auto toomise jutu kirja, et ehk kellelgi kunagi vaja kasvõi mõnda ideed. Pikemat aega on olnud sügelus, et vaja Gaz 69 ja mitte tavalist, vaid "A" mudelit. Vahepeal oli selliseid rahulikke perioode, kus sain iseendaga päris hästi hakkama ja vahepeal läks taas käest ära. Käisin isegi mõned aastad tagasi Harkovis ühte 69 vaatamas, mis omaniku jutu järgi olla nagu prillikivi ja ainult Gaz 24 mootori/kasti ja kontaktivaba süütega, mis tollel hetkel eriti ei morjendanud kuna tahtsin suveks sellist igapäevaliikurit ja Volga mootor ikka hulka jõulisem kui originaalne 38kw. Kohapeal tuli ahastus peale, sest läbitud oli 1550km ja samapalju tuli ka tagasi tulla ning auto ise oli prillikivist ikka väga kaugel ja pildid olid ilmselt aastaid vanad. Asi müügiks ilmselt tehtud ja seda väga sita$ti. Lihtsam oli loobuda ja võtta reisi kui koolitusraha ning puhkust. Km kogunes kokku mingi 3200 ja tulemus ümmargune 0. Peale seda reisi rauges entusiasm tunduvalt ja oli mingi aeg selline tervem periood, kus suutsin keskenduda oma asjadele. Aeg-ajalt avastasin end taas sirvimas erinevaid müügiportaale piiri tagant, sest eestimaal pole sellises komplektsuses autot just tihti müügis, mis südame põksuma paneks ja ka rahakotile mõrva ei korraldaks. Häda on selle 50a piiranguga, mis ei lase vanemaid autot üle piiri välja viia. Saab muidugi kohalikust Kultuuriministeeriumist loa, kuid selleks vaja taas päris tükk aega võimelda piltide, riigilõivude jne, mida vähesed müüjad viitsivad ette võtta ja mis kaugelt urgitsedes üldse võimatu on. Seega jäi sõelale ainult viimase 2 väljalaskeaasta autod. Üks oli Moskvas, mis huvi pakkus, kuid kui andsin müüjale teada, et teeme koos kõigepealt registreeringu ja siis raha jäi tehing soikku. Temal oli auto soetatud ostu-müügi lepinguga ja tahtis samamoodi mulle edasi müüa. Mina oleks pidanud minema üksi kohalikku arki ümbervormistamist tegema. Laitsin selle mõtte maha, sest kui on mingi kamm, siis olen autoga, mida ei saa registreerida, riigist välja viia jne. Pidi uurima arkist, kuid sinna see jäi. Ilmselt ei olnud dokustaadid korras.
Järgmine auto, mis huvi tekitas oli Ukrainas ja taas Harkovis. Kuna kerge kogemustepagas oli all, siis sai asja skeptiliselt suhtutud, kuid siiski müüjaga kontakti võetud. Olla mehel juba teine 69, mis ise üles ehitatud ja nüüd teeb lõpparve nendega ja sellepärast müüb. Hind oli alguses selline, mis eriti vastuvõetav polnud, kuid kuna seletasin ilusti ära, et huvi on, kuid toomiskulud tulevad tollide ja muude asjade näol juurde ning minu lõplik hind on selline, et mille pärast veel üldse tulen, siis saavutasime kokkuleppe. Seda enam, et Ukrainas on selliste autode turg väike ja hobisõidukeid vaesed ei osta ning rikkurid ostavad parema. Seega suund läbi Venemaa taas Harkovi peale jõulu esimese püha ööl. Kuna sain nõusse räägitud ühe sõbra, kes esimese asjna ei pannud telefoni ära kui plaani lahti seletasin, siis tundus algus paljutõotav. Otsustasime, et talvel on sõita ikka parem 4-veduse autoga ja võiks natuke raskem ka olla kui veetav, kuna tagasitulek on pukseeris, siis sai valitud Volvo xc70. Sõit Harkovisse kulges mõningate viperustega, sest voldemaril oli miski ollus paagis, mis aeg-ajalt filtri kinni tõmbas ja mida tühjendada tuli. Kuna kütuses, mis filtrist välja tuli, oli selliseid peenikesi veepärleid, siis kuskilt tankides ilmselt saanud tünnipõhjast kütust ja sellest see jama. Arvasime entusaslikult, et Harkovis lähme kohalikku Volvo esindusse ja ostame uue filtri, veel parem kaks tk. Püha lihtsameelsus. Etteruttavalt võib öelda, et kogu Venemaa ja Ukraina tripil nägime vaid 4 Volvo nimelist autot liikluses ja ühte ronti seismas. See mark on seal täiesti esindamata ja filtrit ei olnud terves Ukrainas ja tellimisaeg oleks olnud mingi 2-3 nädalat. Kogu asi millega Harkovi esindus tegeles oli uute autode müük ja nende butiigis ei olnud mingit varuosafondi. Leppisime faktiga, et filtrit ei saa ja vajadusel laseme veel tühjaks ning koju ju vaja ikkagi saada.
Ukrainasse sisse sõites oli muidu ka üks vahejuhtum, mis ilmselt vajaks lahtikirjutamist. Roolin just vollit piirikontrollist välja ja peale piiri on umbes 50m pärast mendiputka (keel keendub neid politseinikeks nimetamast). Üks tunneb huvi ja peab kinni. Annan ilusti kõik paberid ja palub välja tulla ning avada pakiruum. Ise imestan, et mida peterselli, sest just tehti toll ja piir, kuid kui viisakalt palutakse, siis ikka saab. Vaatab auto üle ja ütleb et tunneb alkoholilõhna autos ja küsib, et kas olen joonud. Räägin, et autos pole ühtegi lahtist pudelit ja pole ka tarvitanud rohkem kui ühe õlle 15h varem. Palutakse autosse istuda ja oodata. Ootan mingi 5min ja kutsutakse sisse sinna mendiputkasse. Mingi teine tüüp suht laisalt seletab protseduurireegleid ja tahavad puhuma panna. Puhun siis ilusti välja 0,27 promilli. Ment vangutab lensku, et ikka joobes jne ja hakkab protokolli koostama. Mul suht pohlad, sest sellist näitemängu võib lollidele teha ja räägin, et nüüd viite ise mind haiglasse või kutsut kiirabi järgi, sest hakkame vereproovi võtma, kuna ma tõesti ei ole rohkem joonud kui ühe heleda õlle Brjanskis. Tuleb mingi teine sinna kuskilt nurga tagant ja hakkab rääkima, et tegelikult ju nii hull ka pole joove ju väike ja laseme su minema, sünnipäev ka ju kohe tulemas ja kingituseks või nii. Hiljem veoautojuhtidega rääkides selgus, et vana trikk. Välismaalaste peal kasutatakse, suvel oli kogu see punt raudu pandud sama asja eest ja nüüd uued hakkavad ääri-veeri uuesti proovima.  Välismaalane laseb end ju enamasti täis kui aparaat näitab ega nõua vereproovi ja aparaadi taatlemist näha ja nii see värk seal käib.Samal õhtul käisime ka vaatamas peasüüdlast, et mille pärast oli me nii kaugele tulnud. Oli teine suht õnnetu olemisega sellises plekist garaazis, kuid olukord ei olnud lootusetu. Müügi eesmärgil oli küll värvitud spreiga veljed ja muud asjad mustaks ja auto enda värv oli ka kole, kuid kuna olin teadlik asjast ja uuesti värvimise vajadusest, siis ei morjendanud see eriti. Muus osas pidas jutt paika, mida müüja oli rääkinud ja midagi ületamatut ei olnud. Leppisime kokku, et tema sõidab hommikul kohale ja saame sealses arkis kokku. Ostsime veel autosse 15l kütust ka teemoonaks. Hommikul arki minnes oli selge, et ei jaksa istuda seal päev või kaks ja lihtsam sealsetele "maakleritele" maksta. Seal on asjad sedasi, et kui tahad oma aega kulutada, siis liigud üldjärjekorda pidi, kui kiire, siis teevad "maaklerid" järjekorraväliselt asjad ära. Kuna see punt on seotud kõrgemate pagunimeestega, siis lihtsalt üks korruptsiooni vorme. Olime muidu hommikul kell 9 kohal ja mingi kella 15 oli transiidid ja kindlustused ja muud asjad  korras. Kuna oli mingi imelik tunne, et kuskil on kala sees ja ei usaldanud minna Venemaa piiri vallutama ainult lihtkirjaliku ostu-müügi lepinguga, siis sai tahetud notariaalselt teha. Sellega olid väikesed probleemid ja sai tehtud läbi vahendusfirma, kes paberite järgi müüs mulle auto ja oli pitsateid ja muid asju rohkem kui vaja ning sellepärast oligi vaja transiidid ümber vahetada, mis aega võttis. Igatahes rohkem ei olnud takistusi ja kodutee algas..


Manustatud failid Pilt (pildid)
   
Vasta
#2

Vol 2
Sõitsime rahulikult piiri poole ja tee ääres tehakse Venemaa kindlustust. Kuna Ukraina oma oli tehtud, sest olime valmis igasugusteks rünnakuteks raha saamise nimel ning selleks, et ohtu vähendada pidid paberid korras olema. Sai seegi tehtud ja rõõmsa meelega arvasime, et järgmise päeva õhtul ehk kodus. Tee piirile oli suhteliselt sündmustevaene ja tuttavas mendiputkas olid ka aknad pimedad ja elu lakanud. Seega vaid toll teoreetiliselt ja Venamaa piir. Ukraina toll tegi asjad ilusti ära  ja vormistas auto eksporti, kuna ma omast arust olin kodutöö ära teinud, siis ei osanud halba ka Venemaa poolelt oodata. Tolli infos väideti varasemalt, et Ukrainast autot ostes on samasugune tollideklar nagu tavalise auto puhul riiki sisenedes. Sõitsime rahulikult vene poolele ja tegime passika ka ära ja siis hakkas peale. Mingeid järjest kõrgemte kuppudega vendi hakkas tekkima meie juurde ja miski nagu ei meeldinud. Seletasid, et see pole enam auto vaid kaup. Ma ikka endiselt, et me nagu kahekesi kahe autoga ikka, mitte kaubaga. Kuna auto on Ukrainas registrist eemaldatud ja pole ühegi riigi registris sisuliselt, siis kaup, mis kaup ja peab deklaratsioon olema. Meil aga pole mingit deklarit, mis võtab vastutuse, et selle asja ka ikka Venemaalt välja viime, mitte ei jäta sinna. Isegi Vana Tallinna pudel ei aidanud ja sinna see jäigi ning meid saadeti Ukrainasse tagasi. Viriseti veel, et öösiti sõidame kui kõik kinni on. Ukraina poolel see häda, et meid ei saa sisse ka lasta, kuna auto eksporti läinud. Kuna oli juba öö ja piiril olev tollideklaratsioonidega tegelev kontoora oli kinni, õigemini seal tööl pidanud olema noormees magas õiglase und ja ei teadnud asjaajamisest midagi ja päris tädi pidi hommikul tööle tulema, kes asju teab ja ajab, siis leidsime, et parim on magada natuke või vähemalt seda üritada. Selline koerauni oli koos külmaga võitlemisega ja hommikul ei olnud just puhanud olek. Jõlkusime seal tolli poolel ringi ja ootasime tädi. Peldik oli elanus omaette seal. Hais oli isegi allatuult tunda 10m peale ja õnneks ei pidanud ise käima, kuid sõber ütles, et rohkem ei lähe ka, mingu või põis lõhki. Mingi enne kella 9 hommikul läks ilge show lahti, sest meie olime tulnud öösel tagasi Venemaa poolt ja passikas oli jäänud tegemata ning nüüd on töötajate vahetus ja meiesuguseid ei saa jätta teisele vahetusele. Läbisime ennaktempos passika ja saime uued sissesõidu templid passi. Natukse aja pärast tuleb teine vahetus tööle ja kiruvad, et mille kur@di pärast te selle passika tegite kui Venemaale ju tagasi lähete ning uuesti ju vaja teha. Me nagu laiutame käsi. Kuna tööletuleku aeg on sealmaal suht loominguline ettevõtmine, siis saabus deklarant tööle alles kell 11. Tädi siis seletab ilusti, et muud varianti eriti ei ole kui see, et meile tuleb saatja kaasa, kes on meiega riigist väljaminekuni ja kelle kulud me muidugi katame ja palk peale. Lapsehoidja või nii. Mulle see plaan nagu erilist vaimustust ei tekitanud, kuid helistades mõned inimesed läbi ei leidunud kedagi, kes oleks soovinud meiega kaasa tulla Eesti poole. Tädi helistas siis oma ülemusele, et mida nüüd teha, kas võtame koleda deposiidi ja laseme need riskiga Venemaal avarustesse lahti või sureme me seal nälga, sest ei saa edasi ega ka tagasi. Rääkisin ülemusega telefonis ja kuna tegu lätlasega ning me ikkagi naabrid ja nii, siis lepime ausõna peale kokku, et viime ikka auto Venemaalt välja. Leppisime kokku ja deklari täitmise eest maksin "tühised" 280e. Tädi tegi deklari ära ja meie purjetasime Vene poole tagasi, muidugi oli enne veel Ukraina passikas. Kuna sõitsime nn Tir konventsiooni all, siis pidime Venesse minnes minema veoautodele mõeldud teed pidi. Vene passikontrollis oli palju seletamist, et miks me sõiduautodega veoautodele mõeldud rada kasutame ja seletus, et tegelikult on üks sõiduauto ja teine on kaup, jäi passikale ilmselt tabamatuks, kuid läbi ta lasi. Järgmine peaks olema tollikontroll, mis natuke eemal. Sinna soovitati jala vantsida ja käia küsimas, et kus ja kuidas. Leti taga istuv vana küsib, et kas meie käisime öösel ja ja saades jaatava vastuse, siis saadab sellie pikk pilk. Kõrvalleti mutt tuli ja sosistas sellele midagi ning tollivana noogutas. Asi ei olnud ilmselt paljutõotav. Uurib see letitagune siis pabereid ja teatab võidurõõmsalt, et tollideklar on tehtud eraisiku nimele, kes tegelikult auto mulle müüs, kuigi paberite järgi oli müüjaks firma ja paberid ei klapi ning Ukrainasse tagasi. Mul tõmbas küll ikka masti täiega maha, sest olime juba mingi 18h piiril olnud ja tagasiminek tähendaks meeletut ajakulu ja kuna aastavahetus oleks peale tulnud koos õigeusklike jõuludega oleks mingi 2 nädalat olnud hooleta. Õnneks võtsin visiitkaardi tollideklarandilt ja helistasin sinna viimases hädas, et mis nüüd teha. Tädi tegi ahvikiirusel uue elektroonilise deklari firma andmetega ja ma taas müts näpus leti taha. Taat vaatab kõik paberid uuesti läbi kulm kortsus ja teatab, et me lähme röntgenisse. Kui vaja röntgenisse minna siis lähme. Oli juba ammu aru saada, et meile tehakse pikalt ja vägisi meestevahelist armastust ilma libestita, sest nendele oleme kõik ühed vaenlased- nii ukrainlased kui eestlased. Röntgenis sellised imekombel normaalsed inimesed tööl. Tõmmati meie killavoor läbi ja hakati kokku lugema, et palju alkoholi on. Kanget alkoholi oli 1 liiter per nase, kuid olid ka mõned õlled ja üksikisiku kohta on 3 liitri määr. Meil paari pudeliga üle. Ma juba vaimusilmas kujutasin ette, et letitagune saadab meid suurima rõõmuga tagasi, kuid üllataval kombel röntgeni tüübid halastasid ja pigistasid silma kinni. Ütlesid, et neid ka kontrollitakse ja ärgu me kuskil rääkigu, et nad läbi lasid. Lubasime õnnelikena suu kinni hoida. Saime vajalikud pitsatid paberitele ja taas leti taha. Vanal polnud kuhugi kiiret ja käskis oodata. Tuli veel mingi mees, kes tegi autost detailsed pildid ja kirjelduse ning peale poolt tundi olime Venemaa teedel oma kaubaga. Kokku läks piiriületuseks 24h. Kui keegi tahab sama trikki korrata, siis soovitan soojalt selleks Poola piiri valida, hullem ikka ei ole kui Venemaa transiit. 
šhumilkino piiripunktis, mis on Luhamaa vastand Vene poolel, käis kõik vastupidises suunas eelkirjeldatule. Uuesti röntgen, tunde ootamist veoautode tollis ja viimasena passikas kus igaks juhuks narkokoeraga ka veel kõik üle käidi. Eesti poole toll ja suhtumine võttis küll pisara õnnest silma kui umbes peale 1-1,5h deklarid vormistatud olid ja autorattad juba Eestimaa pinnal veeresid.
Paari sõnaga veel tehnilistest pisiasjadest nagu pukseerimiskomnurk. Kõigepealt suur tänu ühele siinsele foorumlasele, kes oma autot mõõtma lasi ja tänu kellele see valmis sai! Küll ta end ära tunneb. Kui muidu siinses foorumis abi palusin, siis oli tagasiside 0. Noh, eestlane tagasihoidlik inimene ka ja ei lase igasuguseid ju mõõdulindi ja nihikuga oma kroonijuveeli mõõtma.
Sai valmistatud selline kokkukäiv asi, mis tavalisse sõiduauto pakituumi ära mahuks. Kuna ise puutun tööalaselt haagistega igapäevaselt kokku, siis oli kindel veendumus, et pikem asi on stabiilsem ja tuleb rahulikumalt järgi.Liiga pikk on jälle saatanast ja mingi sisetunne ütles, et täpselt 2m on see paras mõõt. Seega on kõik tükid meeter pikad ja lahtivõetult kokku 2m. Kuna ei olnud kinnitusest kihvadesse eriti vaimustatud, siis sai tehtud kihvade alla vastandid, mis piltidel ja on lõtkuvabad ning kinni 18mm poldiga. Kolmnurga otsad on vahetatavad kas kihvadesse aasaga või poltliidesesse. Poltliide on tehtud väravahingest, mis käis kasutaja M.R. juures kõvaduse mõõtmisel ja sai rohelise tule, kuna oli "korralik stansitud tükk".Umbes selline: https://www.lukuexpert.ee/et/hinged/2083...5-24R.html  Kokkuvõtteks võib öelda, et asi õnnestus 100% kuigi oli testimata ja kerget stressi tekitas kui kruvisime seda Harkovis kinni. Veetav tuli järele nii, et ei tundnud midagi, pidurdamisel vaid oli tunda, et mass on suurem. Kuna rattad on nurkades, siis ei kanguta ja isegi tavaline kerghaagis lammutab tunduvalt rohkem. Ära ei tohi unustada, et milline komplekt on, kuid tavaline reisikiirus oli ca 80km/h Venemaal ja mõned möödasõidud toimusid ka kiirusel 110-120 km/h ja ainukeseks nõrgaks pooleks osutus spidomeeter, mis sellisteks kiirusteks loodud polnud ja end oma pesas keeras ja seieri välja viskas. Seega võib sarnast lahendust ka teistele soovitada, mis 1550km reisi ilusti vastu pidas. Veopea osa on 60x40x4mm ja sääred 40x40x4. Kokkukeeratavas kohas on materjal 10mm paks ja 12,9 tugevused poldid, mille lm 12mm ja säärtes on veel poldi läbiminekus treitud puksid sees.


Manustatud failid Pisipilt (pisipildid)
   
Pilt (pildid)
               
Vasta
#3

Mulle on alati meeldinud lugeda, nii raamatuid kui ka mõnusaid jutte foorumitest ning ka see siin on vahva tükk, mis kajastab ka elu ja suhtumist mujal. Skandinaavia elu-olu tean läbi-lõhki, kuid Eestist allapoole on suht võõras teema- mõned korrad Euroopas ning endise NL territoorium on täiesti tume maa- viimane kord oli vist 90. aastal Ukraina käik Smile
Aga tahtsin veel küsida tulede kohta- oletan, et 69-le kleepisid ka mingid tuled reisiks külge?
PS. Viimane pilt on lahe Smile
Vasta
#4

Kas läbi Valgevene minek-tulek oleks asjaajamise poolest veel jõhkram keberniit olnud kui Venemaal, või olid mingid muud põhjused just idanaabri kaudu käia?

Pildi järgi ei saa päris hästi aru, kuidas kolmnurk Gazi stange alla istus - mingitesse olemasolevatesse aukudesse, või puurisite kohapeal?
Hea vähemalt et originaal GAZ/UAZ stanged on rauast, mitte õhukesest plekist nagu vähemalt UAZ uusvaruosad on, käega võib kõveraks tõmmata.

Lugu ise on järjekordne tõestus, et lihtkodanikule on idablokist auto toimetamine pehmelt öeldes üllatusterohke Smile
Vasta
#5

Taga olid ikka tuled olemas, esimese postituse pildil ilusti näha kui juhe taha jookseb. Ohukolmnurk sai ka veel igaks juhuks pandud. Kuskil pilt ka auto tagumisest otsast vist, pean otsima. Huvitav oli asja juures see, et olime valmistunud vaimselt ette Vene politsei kõrgendatud huvi vastu, kuid kontakt nendega oli imekombel olematu. Vahtisid küll silmad punnis, kuid ei torkinud.
Kolmnurgaga vedu on idanaabri juures oluliselt laialdlasemat kasutust leidev ettevõtmine kui seni ise olin arvanud. Kas kaks või kolm korda sai nähtud niimoodi autot transporditavat.
See vastand, mis stange all on, on polditav lahendus ja kinnitub kihvade poltidesse, mis oma foobiate vähendamiseks sai asendatud 12,9 tugevusega poltide vastu. Midagi ei ole vaja puurida ja kinnitus on eemaldatav ilma jälgi jätmata. Ainuke nõudmine oligi, et mingit lõtku ei tohi olla, muidu hakkab lõhkuma seda asja ja sellepärast oligi kihva silmusega kinnitamine plaan b kui miski ei õnnestu.
Valgevene teekonda sai kaalutud ja igaks juhuks olid transiitviisad olemas. Olen mõned korrad käinud valgevenes ja see kadalipp on täpselt sama kui mitte hullemgi. Need on seal ülipüüdlikud oma riigi kaitsmises. Sellise komplektiga sinna ukerdama minna oleks olnud ilmselt vähemalt samaraske, sest piiripunkt Ukrainast Valgevenesse on väiksem ja tollideklaranti pole. Tagantjärgi tarkus. Arvan, et sai siiski tehtud antud situatsioonis õige otsus, et Venesse mindud, sest järgmine riik on juba Eesti ja ei muid transiitriike. Kui kogu paketti hinnata nüüd, siis ajakulus ja rahas oleks üldse olnud kasulikum tulla tagasi läbi Poola (+700km), kuid see on taas tagantjärgi tarkus. Info oli tollist endast, et probleeme ei ole ja pääseb Venemaale tavalise auto deklariga ja ei arvestanud sellega, et ühel hetkel ei saa enam ei edasi ega tagasi ka mitte.
Vasta
#6

Väga hea lugu. Hinge teeb soojaks kui loed neid ridu tollimeeste töödest tegemistest. Mitte s...i pole muutunud ja targemaks pole saadud. Suudavad endiselt mõelda standartsetes raamides. Kui viskab killu midagi muud sisse on igal mehel kaks arvamust ja ollakse võimelised kasvõi ise endaga tülli minema. 
 Lohutuseks võin öelda, et omal midagi taolist olnud EE  ja LV piiril. Kodu korsten paistab ja eestisse ei pääse. Jää või eikellegi maale elama. 
Aga edu ja rõõmsat veeremist sellele samohoodile.

Aquila captas non muscas.
Vasta
#7

Kas sellel autol ongi spidomeeter viltu või on see suurte kiiruste tagajärg?

Matemaatika ja mehaanika, see on puhas rassism, diskrimineerimine ja valgete ülemvõim
Vasta
#8

(12-01-2020, 09:45 AM)M.R. Kirjutas:  Kas sellel autol ongi spidomeeter viltu või on see suurte kiiruste tagajärg?

Kiiruse tagajärg. Vaeseke pole ju sellisteks katsumusteks loodud.
Vasta
#9

See jäi mainimata, et Poolas on naastrehvid ju keelatud. Sellepärast me ei kaalunud seda varianti ka, sest Voldemar veeres uutel naeltel, seega ei ole eriti hea selleks ürituseks rehviringi ohverdada.
Vasta
#10

olen ka 50x50x5 vinklist tehtud kolmnurgaga uaz vedanud nii portet kui ka villist.portet vedades rapla arkis polnud vanadel muud kobiseda kui vale tugevusega poldid ehk tavalised ehituspoe omad.kinnitus mitte sarvedest vaid poltidega stange külge ja loksud puudusid ja tollal 2002 aasta oli veopeaks skiff haake veopea.lisaks kolmnurgale oli ka korralik turvatross keritud vedaja ja veetava vahele.sama kolmnurgaga vist sugulane tõi hiiumaalt porte uaz vilsandile berlingo sabas.
Vasta
#11

Igasugu seiklusromaanid on alati head lugeda. 10p.


(12-01-2020, 09:36 AM)Daff Kirjutas:  Väga hea lugu. Hinge teeb soojaks kui loed neid ridu tollimeeste töödest tegemistest. Mitte s...i pole muutunud ja targemaks pole saadud.
...
Kinnitan.

Aasta oli ´93?, kui käidi veel Soomes auto-ostu reisidel. Bussiga Narva-St.Peterburg-Viiburi-Oulu vms. Soome grupiviisad, Venemaa veel viisavaba, aga juba piiripunktid, passid templitega jne. Laevapilet oli arutult kallis tolle aja kontekstis.
Minnes viisat ei küsitud, aga 16. maist kehtestati Venega viisarežiim ja tagasi tulles juba küsiti. Istusime Nuijamaa piiripunkti ja Venemaa piiride vahel 20km jupil "eikellegimaal", Soome tagasi ei saanud, grupiviisa!, ja ega laevapileti rahagi puudus, Venesse sisse ei lastud, helistada polnud kuhugi. Vaatasime juba kohta millise puu alla end sisse seada, kui hilja õhtul tuli miskine pisem vend, kalkulaator näpus ja oli sinna mingi numbri kirjutanud. Sõitsime tõkkepuu ette tagasi, andsime passid aknakesest sisse, saime templid ja sõitsime kodu poole. Piirikas jäi pika näoga järele vaatama. Huvitav, mida ta selle kalkulaatoriga öelda üritas?  Wink


Vasta
#12

Tore lugemine. Kas kardaane ei võtnud alt ära, oleks kergem vedada olnu.

Bedford Blitz CF350 Madel(1980), K-750m(1965), GAZ 21(1964), GAZ 66-01(1977)
Vasta
#13

(12-01-2020, 21:32 PM)hellrix Kirjutas:  Tore lugemine. Kas kardaane ei võtnud alt ära, oleks kergem vedada olnu.
Ei võtnud, kuid vahekast oli neutraalil ja sisuliselt sama. Tagasi tulles igatahes veduki kütusekulu tõusis küll peaaegu kahekordseks. Õnneks on Venes kütus teise hinnaga ja väga ei morjendanud.
Vasta
#14

Tagant nägi välja selline ja muud pildid on kohaliku arki juures tehtud. Musta numbriga asju just eriti palju liikvel enam pole, kuid vahest tuleb ette. Raf on seal mitu aastat samas kohas olnud, kuid suht komplektne. Kuna Ukrainas autodel teh.ülevaatust pole, siis kohtab liikluses vägagi loomingulisi asju. Kuna aega eriti pildistada polnud, siis rohkem pole midagi, mis huvi pakuks.


Manustatud failid Pisipilt (pisipildid)
   
Pilt (pildid)
       
Vasta
#15

Saan aru, et peategelane oli iseliikuv aparaat. Kui haake oleks enne piiri lahti ühendanud, siis oleks "kaubast" saanud kenasti deklarile vastav "auto". Aga värvikas lugu ja kui see saab kirja veel värske emotsiooni pealt siis on lõbus lugemine, aga jah ... s*ttagi pole muutund. Vägev igal juhul.
Vasta
#16

(12-01-2020, 23:36 PM)spitfire Kirjutas:  Saan aru, et peategelane oli iseliikuv aparaat. Kui haake oleks enne piiri lahti ühendanud, siis oleks "kaubast" saanud kenasti deklarile vastav "auto". Aga värvikas lugu ja kui see saab kirja veel värske emotsiooni pealt siis on lõbus lugemine, aga jah ... s*ttagi pole muutund. Vägev igal juhul.
 

Ma eespool mainisin, et oleks pea aegu jäänud elama eesti läti piirile. Seal asi kulmineeruski sellega, et lükkasime auto treila pealt südametäiega maha.ja lükkasime käsitsi üle joone kui auto mitte kui kauba.

Aquila captas non muscas.
Vasta
#17

Teema ei olnudki selles, et kas oli puksiiris või mitte vaid transiitnumbrites ja selles, et sisuliselt ei olnud see registreeritud üheski riigis. Oli ka muid variante autoga tulemiseks õhus, kuid millegipärast usun siiski endiselt, et see oli parim variant. Lõppkokkuvõte on see, et auto kodus ja ilma suuremate jamadeta. Kuna mul ei ole Ukrainas mingit aadressi ega elamisluba, siis ei saa mind seal auto omanikuks vormistada. Notariaalse kasutuslepinguga oleks olnud ehk muud jamad, millega mind põgusalt ka kurssi viidi.
Ilmselt oli see auto toomine seiklus omaette, et kogu see kadalipp läbida.
Vasta
#18

(13-01-2020, 00:07 AM)Külahull Kirjutas:  Teema ei olnudki selles, et kas oli puksiiris või mitte vaid transiitnumbrites ja selles, et sisuliselt ei olnud see registreeritud üheski riigis. 

Aga see ju ongi transiitnumbrite ainuke mõte. Tollimeestel on ka ju tegelt ainult üks mõte: kuidas sinu käest plekk kenast kätte saada ja  selleks ongi parim moodus klienti töödelda ja talle selgeks teha kui p*rses ta omadega on. Seal saab seksi iga ilmaga  Big Grin

Lugesi uuesti ja jäi silma: kuna sinu sihtpunkt oli ikkagi EU ja Ukrainal on Eu-ga piir ja sellel piiril on ka punkt siis seal oleks toimunud seks minu hinnangul ilmselt juba libestiga, sest neil on see "standard protseduur". Läbi vene minnes oled sa ebastandartne seikleja kes ongi tollimeeste lõbustamiseks ja see on nende leib, aga siis poleks ju lugu, jälle jama Smile
Vasta




Kasutaja, kes vaatavad seda teemat: 1 külali(st)ne