Offtopik aga selle pobi pilti vaadates meenus...
Kõigil meil on mälestusi, mis ei lähe surmatunnini meelest. Enamasti on need tähtsad punktid isiklikus elus nagu kooli lõpp, esimene kohtumine elukaaslasega või mõni tõsisem õnnetus. Mul on aga järgmine mällusööbinud mälestus, mis eelnenud loogikasse ei mahu...
94 suvi, koolivaheaeg. Kuna oli tööpäev, siis oli ema tööl ja ma otsustasin teha sõbraga emale kuuluva Datsuniga väikse lõbusõidu Tartust väljapoole. Käisime ujumas või niisama, seda ei mäleta aga tagasi tulles sai Võru maanteel enne Ülenurme lennuvälja risti autol kütus otsa. Sõber nõustus kalonkaga kütuse järele minema ja mina jäin autot valvama. Selle aja jooksul, millal sõber ära käis, ei olnud mul muud teha kui mööduvaid autosid vahtida. Usun, et kui selle aja jooksul oleks sealt möödunud mingi vinge välismaine masin, ei mäletaks ma sellest praegu essugi. Niisiis vahin kapotil istudes mööduvaid autosid, kui korraga jäi silma linna poole sõitev imekenas korras valge ja kroomist sädelev pobi. Kui see ilmutis minust mõõdukal kiirusel möödus, nägin roolis vanadaami, kes nägi välja nagu ta autogi - viimse detailini maitsekas ja väljapeetud. Nüüd juba kümme aastat - pobisid näeb teedel järjest harvemini, seda haruldasem on veel heleda pobi nägemine, kuid vanadaami tema imekena masinaga pole enam näinud.
Vot selline imelik mälestus siis ja ma usun, et sellest olen õppinud kui kena on, kui vanasõiduki puhul ka juhi välimus autoga harmoniseerub. Äkki siiski on pildil seesama pobi 10 aastat \"väsinumana\"?