NL aegsed lood...

Jutt imbus välja ühest kapitaalremonte teinud ettevõttest. Muuhulgas tehti seal ka keretöid. Juba traadikeevitusega, CO-keskkonnas. Süsihappegaasi on kõige lihtsam toota piiritusvabrikus, seal ta jääb lihtsalt üle. Korjatakse kääritamisel kokku. Eks seal gaasihõljumis ole ka piirituseaurusid. Natuke küll, aga siiski on olemas. Ja kui üks balloon käib mitu ringi täitmisel ära, kondenseerub natuke sinna põhja kah. Nii siis võetigi halval päeval, kui raha ei olnud, aga pea oli väääga haige, üks (või siis mitu) tühi balloon, keerati kraan maha ja valati vajalik märjuke välja. Vastavalt peavalu astmele filtreeriti see roostevärviline vedelik läbi kuivatuspaberi või mitte.

Tarkus ei tule alati aastatega, mõnikord tulevad aastad üksi ka.
Vasta

Ihvis(Jõhvi kohalikus) kordusõppusel oli partisanide seas ikka mõni kohalik vant. Õhtu sisustamiseks käis see lasteaia kohalt aiapaneeli august välja ja tuli varsti kolmeliitrise purgiga parima piiritusega"kaloša". Nimelt olla tsisternvagunil otstes kraavisõidu jaoks topeltsein paarisaja liitrise tühikuga. Seestpoolt löödi selle ülaossa kangiga auk ja välja allapoole kork või lausa kraan! Täitmisel piiritus täitis tühiku, mahalaadimisel jäi täis... "tühi" tsistern lükati kusagile valveta tupikusse, sinna juurde ei rohtunud rada niipea...
Stroibatis moldaavia-rumeenia poiste juurest tulid läbi kaasmaalased-veinireka juhid peale mahalaadimist. Tsisternipõhjas oli ikka mitu ämbrit head margiveini meie jaoks. Uudismaal tuli piduriõli puudusel hoopis autole likööri anda- starsinaalt sai selleks rahagi kui hädas olin.
Vasta

Selle loo rääkis Virumaalt meile tööle tulnud zootehnik,kes varem oli olnud Rakvere lähedases sovhoosis karjabrigadir.Sealmail veeti lüpsilauda lehmadele jõusööda asemel piiritusevabrikust praaka.Kes ei tea,siis praak on see jääkprodukt,mis praskast piirituse väljakeetmisel järele jääb - loomade toitmiseks väärt kraam.
Sõidab siis praagapütt lauda juurde,voolik söödarenni ja kraan lahti.poolvedel kraam valgub kenasti mööda renni loomadele ette ning lehmad asuvad seda nagu alati luristades manustama.Aga sel korral nad algul millegipärast puristavad,kuid lõpuks lakuvad renni tilgatumalt puhtaks.Ja siis läheb mölluks - kaelaketid hakkavad kolisema,aknaruudud värisevad,ühismöögimine kostab mitme kilomeetri kaugusele.Nooremad loobivad tagajalgu kõrgele,mõned rabelevad lõast lahti ja hakkavad teistele selga kargama.Siis saabub vaikus,kogu kari magab mõnusat joodiku und.
Tol korral oli piiritusevabrikus mingi rikke tõttu praagamahutisse lastud läbiajamata meski alkoholisisaldusega umbes 15%,mis pahaaimamatult lehmadele ette anti.Järgmisel hommikul ei tulnud lüpsmisest suurt välja,sest vähe sellest,et lehmade ülessaamisega oli suuri raskus,piima nad ka ei tahtnud kätte anda,vaid nõudsid valju möögimisega peaparandust.
Vasta

kahe viimase postitusest inspiratsiooni saanuna kirjutan kah. Nimelt oli mul naaber pärit Rakverest ja tema isa vedas piiritusevabrikust toorpiiritust Tallinnasse Liviko'sse. Sealsed autojuhid kasutasid umbes selle rongitsisterni võtet. Liviko's jäi alati piiritust puudu. Küll pandi peale pealelaadimist tsisternile plommid peale ja autole saba taha kuni mahalaadimiseni, ikka puudujääk. Asi lihtne, tsisterni põhjas ämber või kaks ja ootasid aega, mil need koorma mahalaadimise järel välja võetakse. Sain ka endale kanistri seda toorpiiritust, keeluaegadel oli hea võtta.

Rain Rikas
Eesti Maanteemuuseumi peavarahoidja
rain.rikas@mnt.ee
Vasta

(09-01-2012, 11:28 AM)lauri1 Kirjutas:  
(09-01-2012, 10:31 AM)Basilio Kirjutas:  ...
5. Tean tüüpi, kes jõi hädaga piduriõli
...
Kas ta nüüd otse õli jõi?
Ise pealt ei näinud, seega 100% tõendada ei saa, aga kolleegid nägid kui kummimees arvas piduriõlikannuga omapead olevat ja selle suu peale kummutas. Lugu juhtus minu TREV-1 päevil 1989-90. Piduriõli oli siis punane BSK, mingi eriti rõveda alkoholi ja kastoorõli segu, mis juba aurude juhuslikul sissehingamisel seest kipitama võttis. Teoreetiliselt peaks joojal ellujäämise korral põhja nii alt ära lööma, et lendab ringi nagu pruun komeet! Kuna tegu oli karastunud vene mehega, siis elas edasi ja polnud häda midagi. Nägin teda veel aastaid hiljemgi täitsa elus ja töökorras olevana.

Füüsika on valus ja matemaatika teeb vaeseks, kui sa nende sõber ei ole.
Vasta

Alkoholi tarbinud loomadest niipalju, et Tartu Õlletehase olnud kunagi hobune, kes hommikul üldse tööd tegema ei hakanudki, kui ämber jooki nina ees polnud. See joodud, asunud hobene liigutama.

Õlletehasest veel. Õndsa ENSV ajal oli paar juhtumit, kus õlletehases lõhkes midagi ja kallis kesvamärjuke Supilinna sulises. Linnaosa meespool oli ühel talvisel korral täitnud tekkinud kollase lumega kõik võimalikud ja võimatud anumad.

Royal piiritust oli aga suisa nii levinud, et 93. aastal polnud EPA ühiselamus vaja lähima müügipunkti leidmiseks vaja kõndida kaugemale kui kõrvaltuppa...

Aga kodanik Armex võiks meile vesta sellest, kuidas üks kuulus telepats oma eelmise nime ja ameti sellega surematuks muutis, et endale pärast relvaalase ohutusloengu lugemist püstolist kuuli labajalga kihutas...või siis Ural miilitsamootorrattaga Vana-Võidu ringraja pervel künnitöid teostas...



Life\'s journey is not to arrive at the grave safely in a well preserved body, but rather to skid in sideways, totally worn out, shouting \"Holy s--t!....What a ride!
Vasta

Parem oleks, kui ksf! Armeks vaikiks edasi!
Ja üldse, mis koledad lood need on, piduriõli joomine, KKK - jutud (käigukastikakamine), kollektiivomandi riisumine, joobnud olekus mootorsõiduki juhtimine...Kas Teil ilusaid lugusid ei ole, näiteks pioneeridest, Tarhunnist ja Sovetskoe Igristojest, laupäevakutest, sotstöö võistlusest, no kasvõi lilledest, liblikatest ja kassidest?
Vasta

Üks ilus lugu Nõukogude armee kordusõppustest siis vahelduseks. Ei ole mitte kuidagi seotud Automotoga (isegi kartulite järgi sai kõrvalpõllult käidud ilma auto või mootorrattata), aga tuli meelde, kui nokitsemise alt elektrigrilli teemas keegi naeltega viinereid soojendada soovitas...
Niisiis ilm oli ilus, sügislilled õitsesid ja kordusõppustel, nagu ikka, oli viljastavalt igav. Kohe nii igav, et tekkis soov ...
näiteks Tarhunni (peale) rüübata. Joogid olid olemas, lihakonserve oli kah ja nagu kuskil ülalpool juba mainitud lähedal oli mingi kartulipõld, kust üks agaram sõdur nii ämbri jagu neid kartuleid ka ära tõi. Samal ajal seadsid teised vennad keeduriistad üles. Kuna lõkkega ei viitsinud keegi jändama hakata, siis võeti kaks metallvarrast (vist raudvoodi otsa küljest), neile puupulgad vahele ja juhtmed külge. See krempel otsapidi veeämbrisse ja juhtmete teine ots generaatori pistikusse. Geneka marki ei mäleta, aga niisike mõne kilovatine elukas oli. Nüüd raputati vette nii palju soola juurde, kuni geneka mootor tõsisemat häält tegema hakkas. Siis kartulid sisse ja nii umbes poole tunni pärast oli soe toit valmis.
Edasi läks kõik nii nagu tavaliselt, ainult üks kiisu hulkus seal ümbruses ja noris osa lihakonservidest omale.
Vasta

Vaat see oli normaalne lugu! Cool
Tarhunnist, kassidest, elektroodkatlast ja mis seal kõik veel oli! Mulle kui vanale Punaarmee ohvitserile ja elektrikallakuga mehele meeldis väga! Wink
Vasta

(09-01-2012, 15:24 PM)kass Kirjutas:  Parem oleks, kui ksf! Armeks vaikiks edasi!
Ja üldse, mis koledad lood need on, piduriõli joomine, KKK - jutud (käigukastikakamine), kollektiivomandi riisumine, joobnud olekus mootorsõiduki juhtimine...Kas Teil ilusaid lugusid ei ole, näiteks pioneeridest, Tarhunnist ja Sovetskoe Igristojest, laupäevakutest, sotstöö võistlusest, no kasvõi lilledest, liblikatest ja kassidest?
On ilusaid lugusid ka. Elasid kord ühes kolhoosis kaks sõpra. Käisid koos tööl ja olid muidu tublid mehed, rüüpasid sovetskoje igristojet (kui kuskilt õnnestus saada ja paremat parasjagu polnud), samuti meeldisid neile väga lilled, liblikad ja kassid. Lapsed ja lilled ja rohi ja kassid ajasid neid vahel lausa naerma. Aga ükskord juhtus õnnetus - hommikul ärgates neil mõlemal pea väga-väga valutas. Ei saanud apteeki peavalupulbrit ka ostma minna, sest et raha oli otsas. Aga ega siis tõeline kommunist mingist peavalust hooligi. Sots. võistlusel ei tahtnud ju keegi viimaste hulgas olla ja nii siirdusidki sõbrad koos lauta laupäevakule. Tee peal tuli neile vastu salk rõõmsaid pioneere, kes kõik Tarhunni jõid. See vaatepilt ajas meie kahel sõbralgi koleda joogijanu peale. Laudas leidsid nad pika otsimise peale vet. arsti kapi, mis oli lukustamata. Kapis oli palju erinevaid pudeleid. Sõbrad olid küll hetkeks kahevahel, et ega selline janukustutamine äkki kollektiivomandi riisumine pole, aga leidsid, et uute töövõitude nimel võib ühe pooleliitrise pudelitäie mittealkoholivaba Tarhunni järele lõhnavat jooki koleda janu kustutamiseks ära pruukida küll. Küllap kodumaine kõikvõimas zoovetfarm või Haljala Kolhoosi biotsehh uue toodab. Peale seda tegid nad kõvasti tööd ja läksid siis ära koju magama, sest oli juba lõuna käes ja uni vaevas koledasti. Töösangarid magasid rasket, ent õiglast töömeheund järgmise hommikuni. Siis ärkasid üles, tundsid rõõmu alanud päevast, ilusast ilmast ja kodumaa vägevusest ja läksid õue pissile. Aga oh häda... Seal kubemepiirkonnas seisis miski asi niisama sirgelt nagu kangelaspioneer fašistide püssitorude ees enne mahalaskmist. Kole piinlik lugu. Kannatasid siis sõbrad päev aega, lamasid selili murul ja imetlesid lendavaid liblikaid, pilvi ja punaste viisnurkadega lennukeid suvises rahutaevas. Järgmiseks päevaks polnud olukord muutunud. Sõbrad võtsid vastu raske, kuid üksmeelse otsuse: pöörduda abisaamiseks kõikvõimsa Nõukogude meditsiini poole. Kohalik velsker, sotsialistliku töö kangelane, oli loomulikult valmis andma endast parima, et kaks vahvat töömeest saaks jälle nii kiiresti kui võimalik ülejäänud kolhoosipere seltsis anda oma panuse kommunismi ülesehitamise ja meie kõigi ühise helge tuleviku nimel. Aga et leida rohukapis leiduva Nõukogude farmaatsiatoodangu hulgast just see õige ravim, oli vaja enne panna õige diagnoos. Patsientide küsitlemise käigus tuli välja, et meestel paar päeva tagasi olnud kole joogijanu. Küsimusele, et millega janu kustutatud sai, ei osanud mehed paraku vastata, kuna nende noorusaastad olid möödunud ajal, mil me vabariik veel kodanlike natsionalistide ikke all ägas ja seega piirdus nende kooliharidus kõigest kuue klassiga. Ent sellest hoolimata olid nad taibanud, et tühjaksjoodud pudelil olnud mingid ladinakeelsed kirjad peal. Velsker saatis mehed pudelit otsima ja peagi oligi see kraavist ühe fašistliku sõjamasina juba sammalduma hakanud jäänuste lähedalt leitud. Velsker uuris asjatundlikul ilmel pudelit ja haritud inimesena sai kohe aru. "Mnjaa...", teatas ta, "Täkule ja sugupullile antakse seda, kui mära või lehm indleb, aga isasloom ta vastu huvi ilmutada ei taha, 10 tilka koos ämbritäie veega."

Veidi hiljem pissisid sõbrad poe taga võpsikus juba ärajoodud Tarhunni rõõmsalt välja. Kodumaine meditsiin paari süsti näol oli neid aidanud ja nad suundusid edasi uute, järjest grandioossemate töövõitude poole.

Puruks ja pool pööret tagasi!
Vasta

Jah, saate küll, kui tahate! Või kui sundida! Smile
Aga olgu, ma rohkem ei sega vahele, kirjeldage oma kõlvatusi edasi juidas tahate!
Vasta

Kaasklubilane Heino R on meenutanud oma Siberis veedetud päevadest hetke, kui nad samamoodi elektrivoolu abil kartuleid keetsid. Kartulid ise olid seejuures puidust ämbris ja lumehanges.

Möödujad lõid risti ette ja palvetasid...

A.[/quote]

Life\'s journey is not to arrive at the grave safely in a well preserved body, but rather to skid in sideways, totally worn out, shouting \"Holy s--t!....What a ride!
Vasta

Ai kurja - "Mossemehe" jutt on heaBig Grin.Aga mina seisin vist koridoris kella all,kui vanjumal kirjanikuandeid jagasSad,seepärast järgnev tõsieluline jutt alkoholilembelistest koduloomadest.
Oli meie peres isane bernhardiin,igavene volask,kaalus vähemalt 80 kg.Aga õlut talle limpsida meeldis ja seda otse pudelist.Kui kaussi valasid,siis ei puudutanudki,kuid pudelipõhja pidi tema tema jaoks alati sentimeetri jagu jääma.Ja õllemargi tundis ta vist juba sildi järgi ära.Kõige maitsvam oli tema jaoks "Tartu",porter,mida harva õnnestus saada,kõlbas kah,aga kui "Kuldne oder" oli,siis vaatas kurbade silmadega otsa ja kõndis pettunult eemale.
Ema sünnipäev oli augustis ja kui ilm ilus,siis oli pidulaud ikka õues Valge klaari all.Ema kirju kukk Pedra oli ümber seltskonna askeldamas,et ehk saab ka tema midagi nokavahele.Muidugi sai ja onu Vello arvas,et peaks Pedrale pisut pidupäevanapsi ka pakkuma.Viina sisse kastetud leivatüki põlgas lind ära,kuid kui pakuti benedinktiiniga niisutatud kringlit,siis tuli varsti uut nuruma.Loomulikult tegi asi seltskonnale nalja.Seda enam,et vahepeal lendas kikas aiaväravle kirema ja üldse hakkas kuidagi naljakalt ringi kakerdama.Veel paar "napsi" ja Pedra seksiisu viis teda kanadkarja taga ajama.Aga selgaronijat temast enam polnud.Veel veidi ja jäigi tiivad sorakil murule lamama.Kus ema pani tänitama,et nüüd jootsite kuke surnuks.Tegelikult polnudki asi kuigi hull - magas teine koos naabri Karlaga tunnikese tikripõõsa all ning seejärel tulivad mõlemad pisut tuikudes uut napsi norima.
Emis hakkas oma elus esimest korda poegima.Nii kui esimene põrsas ilmavalgust nägi,kargas seaemme püsti,haaras põrsa hambusse ja keeldus edasist sünnitustegevust jätkamast.Katkirebitud püksitagumiku hinnaga sai seapoja elu päästetud,kuid emis traavis,lõuad vahus,sulus ringi ega mõelnudki uuesti maha heita.Sai siis pudel puskariõli(see on see esimene,kõige kangem,mis ajamisel tuleb,kuid mis oma erilise maitse tõttu juua ei kõlba ja mida perenaine kasutas lehma udara raviks)pooles ämbris vees lahustatud ja künasse valatud.Hämmastaval kombel jõi siga kõik kiiresti ära,muutus järjest rahulikumaks,kuni heitis pikali ning poolsuletud silmil tõi ilmale veel 12 toredat roosat põrsakest.
Vasta

[img][Pilt: pildid_073.jpg][/img]

ja sõnu polegi vajaBig GrinBig GrinBig Grin




Vasta

Ei tea mina kuskohast toodi elektrivoolu enne Narva ja Balti jaamade ehitamist. Igatahes oli teda nii vähe, et igasugu isetegevus oli keelatud. Võibolla toodi ämbritega venest või lätist? Toas võis olla ainult üks el. pirn laes ja ei miskit muud. Kusagilt hangiti siis väärt leiutisi - vargapesasid. See keerati lambi asemel lambipesasse, keskelt võeti voolu kahele poole pistikupesade kaudu ja lõpetas selle kaadervärgi pirni jaoks mõeldud pesa. Sellist asja kasutati Tallinnas ühiselamutes, et toas toitu teha salaja. El. pliidid olid lahtise spiraaliga.

Инвалид информационной воины на фронте Пярну-Хииу. 
Tsiteerides John McCaini: "Venemaa on peamiselt bensiinijaam, mis teeskleb riiki"," rääkis Basse.
Vasta

(09-01-2012, 19:10 PM)aavu Kirjutas:  Ei tea mina kuskohast toodi elektrivoolu enne Narva ja Balti jaamade ehitamist. Igatahes oli teda nii vähe, et igasugu isetegevus oli keelatud. Võibolla toodi ämbritega venest või lätist?
Üks neist asus Püssi linnas, nimeks oli "Püssi Jõujaam", on siiani alles aga kasutust enam ei leia. Samas sisseseade peaks olemas olema.

Vasta

Vahel polnud vargapesa vajagi.

Pidime kooli garderoobis valves olema. Ehk siis jälgima, et võõrast rahvast garderoobis ringi ei sebiks ja et garderoob ise korras oleks.

Niisama aga iga istuda. Klassivend Leo käis kodus ära ja tõis kassetika. Ainus probleem: pole ühtegi pistikut, kust voolu võtta. Kus häda kõige suurem, seal abi kõigel lähem: garderoobis oli palju lampe, kus kuppel oli ammu juba kildudena lahkunud ning pirn niisama valgust kiirgamas.

Sai siis üks pirn nii ära lõhutud, et hõõgniiti hoidnud otsakesed terveks jäid. Need said siis ümber maki juhtme pistiku otste keeratud. Nüüd kui tuled põlema pandi, sai ka raadiot kuulata.

Lõbu ei kestnud kaua: saabus füüsikaõpetajast valvekorrapidaja Veljo (hüüdnimi Bendzamin), kes takseeris meie leiutist, kommenteeris: "ohtlik" ja käskis ära koristada.

Life\'s journey is not to arrive at the grave safely in a well preserved body, but rather to skid in sideways, totally worn out, shouting \"Holy s--t!....What a ride!
Vasta

(09-01-2012, 19:10 PM)aavu Kirjutas:  Ei tea mina kuskohast toodi elektrivoolu enne Narva ja Balti jaamade ehitamist.
Toodeti voolu tol ajal enamasti kohalikes väikestes hüdroelektrijaamades. Praeguseks on neist järel heal juhul niipalju:
[Pilt: large_25724929_eq3Q.jpg]
Aga et jutt juba ka loomade ja alkoholi peale läks, siis järgnev lugu leidis aset pildilolevast elektrijaamast mitte just kaugel. Samas "Bolševiku" kolhoosis.

Päev oli kaldumas õhtusse. Päike vajus üha madalamale ja südapäevane palavus taandus tasapisi. Värskeltniidetud heinamaad lõhnasid. Leivavili sirutas äsjaloodud päid sinitaeva poole. Mööda kruusateed liikus rahulikul käigul, kerget tolmu üles keerutades, üksik "pooleteisetonnine" ja kadus siis kurvi taha. Kusagil kaugemal mürises traktor. Kolhoosnikud-heinalisedki olid koju jõudnud ja vikatid-rehad selleks päevaks ära tara najale pannud. Ega päeval palavaga just eriti niita saanudki, puude alt ja metsavahetee servalt vaid veidi. Õige niiduaeg ikka hommikul kastega. Aga nüüd tahtsid loomad talitamist, kõik kolmkümmend lehma, lisaks veel vasikad. Noor kolhoositar, valge rätik peas, võttis karvase krantsi abiks ja läks koplist karja koju ajama. Õitsev ristikhein lõhnas tuttavlikult magusalt, kuid veel kõigest aastat kümme tagasi hõljus siin kirbe püssirohuving ja maad tallas hitlerliku röövvallutaja saabas. Lehmad astusid karjateel rahulikult kodu poole. Kuid! Jah. Me noore kolhoositari silm ei petnud teda. Üks loom oli karjast puudu. Ajanud karja koju ja kutsunud veel paar inimest abiks, mindi puudu olevat Punikut otsima, sest kolhoosikarjast ei tohtinud ükski loom niisama kaduma minna. Õhtu oli vaikne, vaid kerge tuuleiil pani karjakopli ääres seisva vana kase lehed sahisema. Üsna pea leiti, et üks karjakoplit ümbritseva okastraataia post oli murdunud. Karu? Või viimaks äkki bandiitide kätetöö? Verejälgi siiski polnud näha, küll aga sõrajäljed pehmes metsaaluses pinnases. Kolhoosnikud kõhklesid hetkeks. Ehk peaks igaks juhuks kodust kaheraudse ligi võtma? Siiski leiti, et mitu inimest on ikka mitu inimest ja otsustati minna jälgi mööda edasi. Päike vajus üha madalamale ja päevase soojuse asemel hakkas juba ligi hiilima õhtune niiskus. Kohati tuli minna läbi nõgeste, ümberringi pinisesid sääsed. Ja siis lõpuks oli kuulda nõrka ininat. Seal see kadunud Punik oligi. Kahe puu vahele roninud ja sinna kinni jäänud. Aga veidi eemal tühi ämber ja suitsev tulease, selle kõrval kummuli puskariaparaat. Nii et ikkagi leidus külas veel keegi, kes varga kombel salaja metsa varjavas rüpes seda keelatud igandit valmistas... Aga olgu, sellega jõuab ka hiljem tegeleda. Kõige tähtsam oli lehm, kes kogu ämbritäie puskarit oli ära joonud, puude vahelt kätte saada ja koju toimetada. Kuid kuidas? Ühise töö ja vaeva tulemusena saadi lehm küll puude vahelt kätte, kuid omil jalgel ta püsti ei seisnud. Veoautot poleks kusagilt võtta ja kui olekski, siis esiteks ei pääseks siia puude vahele sellega ligigi ja teiseks, millega lehm kasti tõsta? Hobuvankri võiks tallist tuua, kuid jälle, kes jõuab suure looma sinna peale tõsta? Mehed süütasid paberossid ja pidasid nõu. Viimaks otsustati võtta regi ja sinna kaks hobust ette panna. Päike oli juba loojumas ja kaugemal rukkipõllus krääksus rukkirääk oma ühetoonilist laulu, kui lõpuks reega kohale jõuti. Kastemärjal rohul libises see üsna hästi. Ühisel nõul ja jõul saadi lehm madala ree peale ja sõit koju võis alata. Kolhoosi vara oli päästetud. Kui viimaks lauda juurde jõuti, oli lühike suveöö juba käes. Ritsikad siristasid. Loojangukuma oli märkamatult muutumas uue töörohke päeva esimeseks koidukiireks.


Puruks ja pool pööret tagasi!
Vasta

(09-01-2012, 16:29 PM)kass Kirjutas:  Jah, saate küll, kui tahate! Või kui sundida! Smile
Aga olgu, ma rohkem ei sega vahele, kirjeldage oma kõlvatusi edasi juidas tahate!
Ikka saavad ja tahavad ka.
Oli kunagi koeravolask, hundi ja njufa segu, suur ja must ja karvane, vajadusel üpris resoluutne. Mingil põhjusel meeldis talle koduõlu. Kui külas oli kellelgi ankrus surve piisav ja seltskond koos, käis koeravolask kindlasti kontvõõraks, hiljem magas paar päeva jutti. Poe õllest ei arvanud midagi. Avatud pudelit ei tohtinud koera poole suunata, võis füüsilise hoiatuse teha.
Kassidega oli NL-i ajal tunduvalt lihtsam, ma mõtlen nende arvukuse regulatsiooni. Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada.

Kes oskab, see teeb - kes ei oska, see õpetab!
Vasta

Elektri- ja ühikateemal: Moskva linnas oli ühikaks mitmele kõrgkoolile endine Peeter Suure aegne kasarmu, nelinurkne siseõuega hoonemürakas, toad ca 6-8 inimesele. Hoone soojapidavusega polnud eriti head lood ja küttega kah mitte. Minusugune kodanik leidis mõningad küttekehad, ühe mõnekilovatise TEN'i ja lisaks mõned spiraalid. Spiraalide traadid said mähitud ümber raudjalgade[/align]l taburetil asuva telliste patarei ja TEN siis riputatud juhtmete otsa seina peale, seina külge õhuvahega ekraaniks pisem plekitahvel, mingi poddon. Kõik oli tore ja soe.
Paar muret oli ka, vahepeal mõned lollpead tahtsid kõrvaltoas nt teleka käima panna - see luksus ju lõi korgid välja Big Grin
TEN aga tekitas huvitava efekti, tõmbas seina pealt krohvi vastu ekraaniks olevat plekki ja kui ükskord kevadepoole aparaat sai välja lülitud siis muidugi kukkus krohvilahmakas millegipärast maha ja väljakolimise järel oli seinal ca 0,5 ruudune krohvita laik ...

Rain Rikas
Eesti Maanteemuuseumi peavarahoidja
rain.rikas@mnt.ee
Vasta




Kasutaja, kes vaatavad seda teemat: 1 külali(st)ne