[stihl]

Tegelikult eelmine kord siiski õlipõhjani siiski ei jõudnud, sest selgus, et tehases oli õlivõtturi varda kinnituspoldi auk ploki sisse üldse puurimata/keermestamata jäänud, niiet see tuli ise teha. ( Huvitav, kuidas see mootor üldse omal ajal ilma selleta sõitis? )
Võtturi sees auk poldi jaoks oli siiski olemas.
Kas tegemist on praakplokiga (doonormootoril oli auk ntx olemas) või sel valmistusaastal (1969) lihtsalt õlivõtturi vart ploki külge otsustati mitte kinnitada, on siiani selgusetu...

Ühesõnaga, võtsin trelli ja kukkusin malmi puurima. Sõber Villu, kes kõrval (alkoholivaba Baltika) õlut pruukis, tuli "keniaalsele" mõttele:



...et kui plokki hakata altpoolt puurima ning et laastud mööda mootorit laiali ei lendaks, panna augu juurde suur magnet, mille külge laast kleepub.
Väga hästi toimis....

Lõpptulemusena sai auk keermestatud ning õlivõttur korralikult kinnitatud:



Ja lõpuks ka värskeltvärvitud õlipõhi paika.

Mootorist jääb teha veel :
Plokikaan peale + sisselase koos karburaatoriga.


Jõudsin tegelda ka doonorkastiga, mis 300.- eegu eest õnnestus Tartust hankida.

Käigukahvlid olid kui uued, tagurpidikäigu hammasratas ka. Nüüd, kui tihendid-simmerid Melasist kohale jõuavad, saaks kasti samuti kokku panna...

Ei jõua juba ära oodada, millal saaks ükskord kere tegema hakata...