[smolin]

Hakkasin mõtlema, mis võib olla liikluskultuuri halvenemise põhjus. On ju selliseid probleeme liigulja sõidustiiliga ja õnnetuste sagenemisega olnud varemgi. Ma ei tea, millised olid liiklusprobleemid näiteks 50-ndatel või 60-ndate algul, lihtsalt polnud ise nende tunnistajaks. 70-ndatel toimunut mäletan aga hästi. Eraautode arv hakkas jõudsalt kasvama eriti pärast Žigulide müügiletulekut. See tähendas, et rooli istus üha rohkem neid, kel selleks varem võimalust polnud. Varem domineerisid liikuses kutselised juhid, nüüd muutus tavaliseks situatsioon "Kapa-Kohila mees esimest korda Tallinna kesklinnas". Autod aga polnud enam need, mis kümnend varem. Juba Moskvitš 412 ja GAZ 24 võimaldasid tublisti äkilisemat sõitu, kuid Žigull oli nagu teisest maailmast. 100 kmh oli varem kõva kiirus, mida iga massin välja ei võtnudki, VAZ 2101-ga, veelgi enam 2103-ga sõites polnud aga enam vahet, kas 60 kmh või 120 kmh. Kunagine naabrimees, kes tollal sapaka-muhu VAZi vastu vahetas, rääkis, kuidas ta lihtsalt pulli pärast Tartust Jõgeval lõunat söömas käis. Gaasipedaal muidugi vastu põrandat, et lõunatunniga käidud saaks. Kiirus joovastas. Säärane kiitlemine, et kui kiiresti Tallinasse või kuskile mujale sai sõidetud, oli tavaline. Pole siis imestada, et õnnetusi ja hukkunuid sai üha rohkem. Liikluses hukkunute arv jõudis 300-ni aastas, see on palju rohkem, kui praegu. Eks ta käis stiilis "pauk ja puusärk", kuna autode turvalisus jäi praegusele tublisti alla ja turvavöid, kui need juhtumisi olid, polnud kombeks kasutada. Hullule olukorrale pidi riigivõim muidugi reageerima, alustuseks kehtestati kiiruseepiirang 90 kmh ja turvavööde kinnitamise kohustus (kui need olid). Parandati liikluskorraldust, teedel sigines rohkem liiklusmärke ja teemärgistust. Ma ei tea, mis muudatusi tehti liiklusinspektsioonis (mis tollal vist veel autoinspektsiooni nime kandis), kuid patrullautosid nägi teedel sagedamini ja võeti kasutusele puhumistorukesed joobe määramiseks. Järgnes propaganda massimeedias. Vedasid seda Johannes Pirita raadios ja Rein Karemäe televisioonis. Kuust kuussse raiuti üht ja sama, puust ja punaseks. Kord oli isegi surnukirst koos küünaldega telestuudiosse toodud. Pikapeale said autojuhtidele käitumisreeglid selgeks, turvavööd pandi kinni, kiirust ületati harva, kehva nähtavusega pandi lähituled põlema (selle eest said nii mõnedki eesti mehed Venemaal trahvi). Õnnetuste arv vähenes. Hästi mõjusid liikluskultuurile ka Automi korraldatud Sõidumeistri võistlused, selle võistluse ühe või teise astme kleepsuga autosid nägi üsna sageli. Kuni 80-ndate teise pooleni võis liikluskultuuriga rahule jääda. Siis hakkas läänest voolama pruugitud autosid. Auto muutus kättesaadavaks ja küllalt sigines ka kergelt saadud rahaga jõmme, kel meri põlvini. Ajapikku loksusid asjad jälle paika ja liiklus normaliseerus. Mis on siis viimase paari aastaga juhtunud? Mõnede inimeste liigkiirelt kasvanud sissetulekud? Liiga võimsad ja kiired autod? Liignärviline elustiil? Üks põhjus on kindlasti vähenenud kontroll. Neljapäeval sõitsin Saaremaalt Tartusse ja umbes 400 km jooksul tuli vastu ÜKS politseiauto. Kuskil külavahel seisis veel üks, kuid seal polnud kedagi sees. Kümmekond aastat tagasi nägi politseid küll sagedamini... Ja viimasest Auto Bildist loetu: stabiilselt 120-ga ringi sõitev mees ütleb, et "90% juhtudest, mil teda rikkumiste eest on kinni peetud, on asi lahenenud sularahamaksega ja seda mitte Eesti Vabariigi kassasse".