13-11-2006, 14:35 PM
Taastajaid jääb vähemaks, sest esiteks ei ole midagi taastada ja teiseks ei ole see mingit pidi kasulik. Lihtne? Jätame siit välja kaherattalised ja suured isendid va. bussid. Võrre, mopeede, tsikleid, krusasid veel leidub, autodega on juba täielikult tuuga. Reaalselt Eestiga seotud väärtuslikke sõjaaegseid autosid enam samahästi ei ole. Põhimõtteliselt saadaval oleva M-B 290 Pullmannil puudub praktiliselt igasugune side Eestiga, mingi side on tal Nõukogude korraga. See, et Poldre selle Leningradist tõi, ei muuda tema tegelikku väärtust, teda on reaalselt Eestis nii vähe kasutatud, et see ei muuda teda "Eesti autoks". See "Eestiga seotus" tundub olevat üks oluline teema. Lihtsam on täna tuua juba hea isend välismaalt sisse ja seda üldse mitte siin restoda. Eestis on kõik absurdselt kallis, k.a. vanatehnika restaureerimine. Vaid vajadusel värvida ja oni kõik. Mida sa ikka värvimisest kirjutad?
Sellel taustal on igasugune kaherattaline ja kolhooside-riigiametite rasketehnika palju rohkem Eestiga seotud. Mina pole mingi bussifänn aga mõnikord loed neid jutte ja naudin. Ja minu arust on see roosa kabiiniga 52 või kohe-kohe päästetav Ikarus 250 kordi kõvem sõna Eesti autoajaloos, kui mõni reparatsiooni-EMW või tiblastani varastatud ja sealt lõpuks Eestisse toodud vana mersurimakas. Muidugi oleks kõige parem, kui need kõik ilusti korda saaks ja Eesti tänavapilti mõnikord kaunistaks. Muuseas, ka Pappeli Dodgel puudub igasugune side Eestiga. Aga igal juhul on ta kordi kõvem sõna vanatehnikana, kui poolepeerune russitsismidega oooopelkadett sõja ajast.
Seega tuleb meil leppida, et sõiduautod hakkavad noorenema ja enamus väärtuslikust tuuakse juba korralikena sisse. Ajaloos tuhnimine, huviavate faktide ja autoga sõitnute tuvastamine, kasutatud detailide üle vaidlemine jms kaldub rohkem rasketehnika poolele. Ja "ehe uuena ostetud Eesti asi" on mõned ajad veel vana kaherattaline.
10 aasta pärast hakkavad "kuumaks" muutuma "esimesed uue vaba riigi ajal soetatud välismaa autod", nagu Subaru Leoned, Dodged, Mitsud jms stuff, mida üksikutena osteti-müüdi 90'te esimestel aastatel raske valuuta eest. Neil on ajalugu, neid peaks praegu kuuridesse koguma, kuniks neist mõned veel alles on. Oettingeri VW-bussid ja sigarAudid(koos selle kirjaga), mõned Mersud jms ruulib varsti.
Sellel taustal on igasugune kaherattaline ja kolhooside-riigiametite rasketehnika palju rohkem Eestiga seotud. Mina pole mingi bussifänn aga mõnikord loed neid jutte ja naudin. Ja minu arust on see roosa kabiiniga 52 või kohe-kohe päästetav Ikarus 250 kordi kõvem sõna Eesti autoajaloos, kui mõni reparatsiooni-EMW või tiblastani varastatud ja sealt lõpuks Eestisse toodud vana mersurimakas. Muidugi oleks kõige parem, kui need kõik ilusti korda saaks ja Eesti tänavapilti mõnikord kaunistaks. Muuseas, ka Pappeli Dodgel puudub igasugune side Eestiga. Aga igal juhul on ta kordi kõvem sõna vanatehnikana, kui poolepeerune russitsismidega oooopelkadett sõja ajast.
Seega tuleb meil leppida, et sõiduautod hakkavad noorenema ja enamus väärtuslikust tuuakse juba korralikena sisse. Ajaloos tuhnimine, huviavate faktide ja autoga sõitnute tuvastamine, kasutatud detailide üle vaidlemine jms kaldub rohkem rasketehnika poolele. Ja "ehe uuena ostetud Eesti asi" on mõned ajad veel vana kaherattaline.
10 aasta pärast hakkavad "kuumaks" muutuma "esimesed uue vaba riigi ajal soetatud välismaa autod", nagu Subaru Leoned, Dodged, Mitsud jms stuff, mida üksikutena osteti-müüdi 90'te esimestel aastatel raske valuuta eest. Neil on ajalugu, neid peaks praegu kuuridesse koguma, kuniks neist mõned veel alles on. Oettingeri VW-bussid ja sigarAudid(koos selle kirjaga), mõned Mersud jms ruulib varsti.