Lappan ka aegajalt vanu soome ajakirju ning ka mõned huvitavad kestvustestid on silma jäänud. Tänapäeval on näiteks TM-i 60 000 km testid ääretult igav lugemine - see kilometraaz sõidetakse täis ilma, et autoga absoluutselt midagi juhtuks, lõpuks pole suurt millegist rääkida peale rehvimüra ja kapotilt leitud kivitäkete.
Hoopis teised lood olid 30 aastat tagasi. Vanim kestvustest, mis ma siiamaani leidnud olen, pärineb 1976. aasta ajakirjast Moottori ning käsitleb Fiat 131 Mirafiorit. Testitud eksemplari juures ilmnesid koheselt erinevad lastehaigused ja alaväärne koostekvaliteet. 6000km peal tuli mootori lahti võtta, kuna õlikulu oli ~1,5l/1000km. Põhjus - keegi itaalia tehasetööline oli ühe õlirõnga valetpidi paigaldanud. Samas vahetati ühe soojaga ka lekkivad esiamordid, käigukasti II käigu sünkronisaator, pingutati kolisevat roolilatti ja logisevaid rattalaagreid. Ka uksi reguleeriti, peatamaks vihmavee sisse sadamist
Kehvasti paigaldatud uksetihenditega polnud midagi peale hakata, uste nurkadesse jäid seuured vahed, kust pressis sisse vett ja puhus tuult. Üle tuli värvida ka üks esitiib, kuna see oli täiesti matiks pleekinud.
10000 hoolduses tuli numbritule pesa korralikumalt kinnitada, jahutussüteemi lekkeid paigata ja ukselukke puhastada.
20000 km peal kurdeti jälle lekkivate amortisaatorite ja endiselt koliseva roolilati üle. Viimase häda vastu soovitati raadio kõvemaks keerata
. Ventilaatoririhma elueaks jäi 17000 km.
Pakiruumi lekkis liitrite kaupa vett, põhjuseks osutus väike plekkdetailide vaheline pragu rattakoopas. Veel kurdeti mootori klapiajami ebanormaalselt mürarohke töö üle ja kiruti salongi arvukaid, nagisevaid plastdetaile.
Väga huvitav test, millisel võiks ka tänapäeval lööki olla, ilmus 1984. aastal TM-is. Juhuse tahtel oli jälle tegemist Fiatiga, nimelt võeti kaks identset 127 Stellat, vahetati ühel neist suur hulk juppe võimalikult odavate B-osade vastu ja tehti mõlemiga 50000 km test. Välja vahetatud originaalosade koguhind oli 12580 marka, asemele ostetud B-osad maksid 5988 marka - säästu seega umbes 6600 marga jagu. Vahetamisele läksid muuhulgas pea kõik mootori osad (sh nukkvõll ja klapid, laagrid, tihendid, kogu kettajam jne.) ning abiseadmed, sidur, veoteljed, peaaegu kogu pidurisüsteem, kõikvõimalikud sillajupid ja palju muud.
Mis siis juhtus? Originaalosadega Fiatil esines väiksemaid probleeme, vahetada tuli erinevaid trosse, veovõlli tolmukumm, kapoti lukk, juhiukse lukk ja üks summuti kinnitus. Salongi lekkiv vesi oli endiselt probleem. Kokkuvõttes kiideti, et hea odav ja vastupidav auto.
B-Stella lagunes mitu korda hullemini. 5400 km peal leiti esisillast juba paar kulunud detaili, roolilatis oli algusest peale loks sees. Vasaku veovõlli sisemise otsa laager purunes testi jooksul kaks korda, mõlemil korral jooksid laagrinõelad käigukasti sisse laiali.
Umbes 15000 km peal kadus mootorist jõud ja paarsada kilomeetrit hiljem ei läinud auto enam käima. Selgus, et kõik väljalaskeklapid olid läbi põlenud, need vahetati samasuguste B-osade vastu, vahetati ka bensiinipump.
Peale 20000 km tekkis mootoril komme aegajalt kehvasti käia ja välja surra. Selgus, et bensiinipump ei anna piisavat rõhku välja ja pumpab süsteemi palju õhumulle. Pump vahetati teistkordselt. 40000 km paiku tekkisid uuesti samad sümptomid ja pump vahetati lõpuks originaalosa vastu.
Mingi starteriprobleemi tõttu ei käivitunud auto juba -5 kraadi juures külma mootoriga muidu kui köiega tõmmates.
Pidurite tasakaal oli kehv, pidurdamiseks oli vaja kõvasti rohkem jõudu kui originaalsosadega Stellas, klotsid kolisesid liiga suurte lõtkude tõttu ja hakkasid lõpuks nii kõvasti krigisema, et nad tuli 40000 km juures vahetada.
Lõpuks tuli B-Stella test 47000 km juures katkestada, kuna mootor töötas vaid kolme silindriga - detonatsioon oli ühe kolvi rikkunud.
Testi alguses oli mootori õlikulu 0,5l/1000km, testi lõpuks aga 9L/1000 km!
Seega - vastupidavamaks pole muutunud mitte ainult autod, vaid ka varuosad.
Hoopis teised lood olid 30 aastat tagasi. Vanim kestvustest, mis ma siiamaani leidnud olen, pärineb 1976. aasta ajakirjast Moottori ning käsitleb Fiat 131 Mirafiorit. Testitud eksemplari juures ilmnesid koheselt erinevad lastehaigused ja alaväärne koostekvaliteet. 6000km peal tuli mootori lahti võtta, kuna õlikulu oli ~1,5l/1000km. Põhjus - keegi itaalia tehasetööline oli ühe õlirõnga valetpidi paigaldanud. Samas vahetati ühe soojaga ka lekkivad esiamordid, käigukasti II käigu sünkronisaator, pingutati kolisevat roolilatti ja logisevaid rattalaagreid. Ka uksi reguleeriti, peatamaks vihmavee sisse sadamist
Kehvasti paigaldatud uksetihenditega polnud midagi peale hakata, uste nurkadesse jäid seuured vahed, kust pressis sisse vett ja puhus tuult. Üle tuli värvida ka üks esitiib, kuna see oli täiesti matiks pleekinud. 10000 hoolduses tuli numbritule pesa korralikumalt kinnitada, jahutussüteemi lekkeid paigata ja ukselukke puhastada.
20000 km peal kurdeti jälle lekkivate amortisaatorite ja endiselt koliseva roolilati üle. Viimase häda vastu soovitati raadio kõvemaks keerata
. Ventilaatoririhma elueaks jäi 17000 km.Pakiruumi lekkis liitrite kaupa vett, põhjuseks osutus väike plekkdetailide vaheline pragu rattakoopas. Veel kurdeti mootori klapiajami ebanormaalselt mürarohke töö üle ja kiruti salongi arvukaid, nagisevaid plastdetaile.
Väga huvitav test, millisel võiks ka tänapäeval lööki olla, ilmus 1984. aastal TM-is. Juhuse tahtel oli jälle tegemist Fiatiga, nimelt võeti kaks identset 127 Stellat, vahetati ühel neist suur hulk juppe võimalikult odavate B-osade vastu ja tehti mõlemiga 50000 km test. Välja vahetatud originaalosade koguhind oli 12580 marka, asemele ostetud B-osad maksid 5988 marka - säästu seega umbes 6600 marga jagu. Vahetamisele läksid muuhulgas pea kõik mootori osad (sh nukkvõll ja klapid, laagrid, tihendid, kogu kettajam jne.) ning abiseadmed, sidur, veoteljed, peaaegu kogu pidurisüsteem, kõikvõimalikud sillajupid ja palju muud.
Mis siis juhtus? Originaalosadega Fiatil esines väiksemaid probleeme, vahetada tuli erinevaid trosse, veovõlli tolmukumm, kapoti lukk, juhiukse lukk ja üks summuti kinnitus. Salongi lekkiv vesi oli endiselt probleem. Kokkuvõttes kiideti, et hea odav ja vastupidav auto.
B-Stella lagunes mitu korda hullemini. 5400 km peal leiti esisillast juba paar kulunud detaili, roolilatis oli algusest peale loks sees. Vasaku veovõlli sisemise otsa laager purunes testi jooksul kaks korda, mõlemil korral jooksid laagrinõelad käigukasti sisse laiali.
Umbes 15000 km peal kadus mootorist jõud ja paarsada kilomeetrit hiljem ei läinud auto enam käima. Selgus, et kõik väljalaskeklapid olid läbi põlenud, need vahetati samasuguste B-osade vastu, vahetati ka bensiinipump.
Peale 20000 km tekkis mootoril komme aegajalt kehvasti käia ja välja surra. Selgus, et bensiinipump ei anna piisavat rõhku välja ja pumpab süsteemi palju õhumulle. Pump vahetati teistkordselt. 40000 km paiku tekkisid uuesti samad sümptomid ja pump vahetati lõpuks originaalosa vastu.
Mingi starteriprobleemi tõttu ei käivitunud auto juba -5 kraadi juures külma mootoriga muidu kui köiega tõmmates.
Pidurite tasakaal oli kehv, pidurdamiseks oli vaja kõvasti rohkem jõudu kui originaalsosadega Stellas, klotsid kolisesid liiga suurte lõtkude tõttu ja hakkasid lõpuks nii kõvasti krigisema, et nad tuli 40000 km juures vahetada.
Lõpuks tuli B-Stella test 47000 km juures katkestada, kuna mootor töötas vaid kolme silindriga - detonatsioon oli ühe kolvi rikkunud.
Testi alguses oli mootori õlikulu 0,5l/1000km, testi lõpuks aga 9L/1000 km!
Seega - vastupidavamaks pole muutunud mitte ainult autod, vaid ka varuosad.
Rover 3500 - European Car of the Year 1977