[martinmannik]

Ka mind teenis pikka aega "vana hea" Ðkolnik - kollast värvi raami ja porilaudadega. Viimastel olid veel punased triibud peal. Kõvapoolse sadula küljes rippus vastavate aasade vahendusel "tööriistakott", milles paar võtit sümboolselt kaasa kõlises. Kui jätta tagarattarumm kõrvale, oli mu Ðkolnik ülimalt töökindel ratas. Kesk- ja esijooksu ning kahvlit ei pidanud ma aastate jooksul kordagi pingutama, mingeid lõtkusid ei tekkinud. Aga tagarummuga tekkis jah see teema, et vabajooksuajam kulus pikapeale ära ja ta ei tahtnud enam väntasid taha võtta. See probleem lõi eriti teravalt välja naabritüdruku rohelisel Ðkolnikul. Mõne aja möödudes ei saanud selle rattaga enam üldse kohalt minema. Minu rattaga läks aga nii, et kui tagajooks jupsima hakkas, hankis vanaisa aegsasti (vist) "kokuka" tagaratta koos rummuga ning pani selle asemele. Nii oligi tagaratas väiksem ja teist värvi kummiga (Ðkolnikul olid muidu punased kummid), aga see-eest teenis ratas laitmatult edasi. Naabripoisi kollane Ereliukas 8 oli loomulikult vingem masin, aga selle saatusest ma juba kirjutasin ning olgugi et ta üles putitati, jäi "ereka" eluiga kokkuvõttes lühemaks.