[dzeiaar]

Minu esimene ratas oli kah aastal 1986 tutikas külapoest ostetud Punane Ereliukas-8 roheliste kummide ja punasevalge sadulaga. Külapood, kust ratas soetatud sai, asus alevikeskusest sutsu eemal. Igavene uhke tunne oli küll kui poest viimane ereliukas ära sai ostetud otse vaateaknalt (ega maapoes neid üle ühe enamasti polnudki korraga, aga kust se poiske ikka seda teadis). Esimene sõit polnud küll kõige paljutõotavam. Poest tulles alevimajade vahele jõudes lasi ema ratta lahti, et suur poiss sõida nüüd ise ka. kümmekond meetrit oli kõik okei aga siis kadus tasakaal kurinahk ära ja nii sukeldusin ma majade ees parkivate autode vahele oma tutika rattaga. Õnneks jäi õkva mu trajektoorile ette miski väikebuss (mälujärgi raf oli see) oma toeka laia küljega ja päris käna ma ei käinudki. Bussi külge ma ka õnneks tänu väiksele hoole ää ei mõlkinud.
Kuna kuueaastane poisiklutt just kõige mugavamalt ei tundnud selle meesteka pulga peale ronides, siis mõne aja pärast tuttav töömees keevitas ristipulga diagonaalseks, tehes sellest midagi meesteka ja naisteka vahepealse. Aga ratas oli aus, teenis mind kümmekond aastat ja peale mind sai veel tädipoegki mõned head aastad sellega kimada.
Kannatas igasugu "geniaalseid" juhtimisvõtteid. Aga õhtale läks see ratas pauguga. Ühel heal hetkel, kui tädipoeg parajasti paraja vungiga mäest alla sõitis, otsustas esikahvel murduda, ning tädipeg sukeldus üle leistangi, tutvuma kohalike maakattetüüpidega. Õnneks ei kuulunud nende hulka asfalt ja suuremad kivid ning tädipoeg pääses vaid seestpoolt katki hammustatud põsega ning paistes mokaga. Aga ereliukas läks mahakandmisele
Kuna kummid olid rohelised sellel riistapuul, siis jättis rehv ka asfaldile tavapärase musta pidurdusjälje asemel teist karva jälje, millega sai teiste tavaliste kummidega marakrattide ees vahel kekutatud.
mnjaa. Hea ratas oli, mis tost et käike polnud.