[Väravamehaanik]

Tegelikult saigi asi alguse istmetest. Kuna ma siin koduses garaazis nokitsen ka vaikselt oma tarbeks autodele polstritöid teha, siis olen ikka igalt poolt erinevaid spetsiifilisi materjale kokku kandnud. Istmete sees on ju teadupoolest selline poroloon, mis on natuke jäigem kui suvalise sängi sees olev. Meil siin külamees aga sorteerib vanarauda ja ükskord oli tal paar bussi vaja metalliks peenestada. Polster ja muu seesugune on aga alati metalli käitlemise juures suureks peavaluks. Ühe 70-ndate lõpu üsnagi äraväsinud "Harjumaa Liinide" seest sai siis terve sisu ilusasti eemaldatud. Tol hetkel me muidugi ei teadnud, mis nendega edasi teha, aga lootsime mingeid materjale kasutada. Veel vähem teadsime, et tegu on Katrineholmi tehase bussiga. Kui meile aga jutuks olev 1962. aasta Volvo SKV Katrineholm hoovile veeres ja natuke tausta uuritud sai, siis selguski, et kui uuema bussi istmetelt eemaldata musta svammiga kaetud käepide ja asendada roostevabaga, ning seljatoe tagumiselt küljelt eemaldada plastikust kate, mis on sinna pandud ilmselt sodimiste ja lõikamiste vältimiseks, siis ongi olemas need istmed mida vaja. Tehas ei ole pikkade aastate jooksul istmete põhikonstruktsioone muutnud, vaid on ainult täiendanud lisadega, mida on kerge eemaldada. Seega ei ole tegu mitte ainult kuju poolest sarnaste istmetega, vaid just täpselt õige kujuga ja õige tehase toodanguga, isegi metallosade värv on identne. Loomulikult on muutunud moe tõttu katteriide muster, mis tuleb veel leida autentne ja siis asuda istmete õmblemise juurde. Kui ma igal õhtul peale tööd õmblen ühe istme valmis, siis peaks ju pooleteise kuuga hakkama saama.

Näidiseks oleva bussi istmete lisavarustusena paigaldatud peatugedest ei julge hetkel unistada, seega esialgne plaan on ikka näha välja nagu linnalähiliin, ilma poppide peatugedeta.