[valdo]

Näiteks oleks värvi koodi vaja, värv oli midagi liivakarva.

Enne-1970ndate aastate nõukogude päritolu masinatel ei olnud kindlaid üheseid värvikoode. Olid teatud tüüpvärvid, millega eri tehased oma toodangut värvisid ning milliseid suurtest värvitehastest telliti (tõen. tonne korraga). Ja mis segati seal kokku käsitsi, silma ja tunde järgi, nii et eri partiid (eriti eri ajastute partiid) varieerusid tooni nüanssides sageli üsna märgatavalt.

Kui selline sõiduk taastamisse võtta, siis soovitan ma leida mingist varjatud kohast pisikese tükikese algset värvi, mille alusel saab värvifirmades leida võimalikult ligilähedase kaasaegse värvi. Mootorrattal võib selline varjatud koht olla nt "pirka" all, raamile sissepressit esihargi laagrikausside all ja mujal varjatud kohtades, kus on teine detail peal olnud, mis on muide ka värvitooni säästnud ärapleekimisest. Nii saab kätte selle tooni, mis sellel konkreetsel isendil tõepoolest oli.

Kui aga kellegi varasema omaniku üliagarusest või enda rumalusest on enne värvinäidise leidmist kõik detailid liivapritsiga või muul teel täiesti vanast värvist puhastet, on lugu muidugi raskem. Sel juhul tuleb hankida värvikood kelleltki kaasvõitlejalt, kes on umbes sama ajastu sama värvi nõukogude sõidukit taastanud. Asja teeb kergemaks asjaolu, et sama tehase samad värvitoonid läksid 1940-60ndatel aastatel nii veoautodele, sõiduautodele, mootorratastele kui ka jalgratastele ja mitmetesse tehastesse. Tsentraliseeritrud plaanimajandus ikkagi.