13-08-2009, 19:02 PM
Aeg-ajalt on hea oma tegemistest aru anda. Tundub nii, et kui kogu aeg kirjutada sellest, kuidas töö edeneb, kui mõnus on iga päev jahedas garaazis bussi ehitada, mingeid tagasilööke ei esine ja üldse laabub kõik plaanipäraselt, siis võib see kallites kaasmaalastes tekitada kadedust. Jääb mulje, nagu need Kuusalu mehed elaksid oma räpast elu selleks, et ülejäänud vanatehnikahuviliste üle ainult irvitada ja jätta muljet, et Kuusalus on maailmas kõige targemad ja ilmeksimatud kõiketeadjad. Nii see loomulikult ei ole, õnneks on meil mitme põlvkonna jagu vanu bussimehi, kelle käest küsida, aga vahel on ka neil mõistus otsas, sest kõige peale pole lihtsalt mõelnud.
Probleem on rattamutritega. Rattad on ammu juba komplekteeritud ja kõige ilusam neist isegi tagumikule riputatud. Kuid ikkagi on lahendamata küsimus, mis pinnakattega olid rattamutrid. Vaatluse järgi ei ole neil mingit pinnakatet. Osaliselt olid nad värvised ja osaliselt õlised (määrdunud). Tsingitud, ega kroomitud need kohe kindlasti ei olnud. Ülejäänud maailma sarnastel näitusekõlbulikel bussidel on rattamutrid üle värvitud, mõnel veljega ühte värvi ja mõnel lihtsalt musta värvi. Kuid värv tuleb ju võtmega keerates maha. Kas tõesti ülejäänud bussipeded värvivad pisikese pintsliga peale igat rattavahetust või kasvõi pingsuse kontrolli mutrid uuesti üle? Teine variant on, et mutrid on lihtsalt õlised. Kahjuks ei ole sel bussil ettenähtud poleeritud või värvitud ilukilpe, nagu uutel bussidel (või kasvõi LAZ-il ja Ikarusel) ja kõik mutrid on nähtaval. Kuidas aga taluda seda, et viimase seibini lakutud bussil on tutikate rehvidega helebeezidel velgedel kõige nähtavamal kohal mingid õlised mutrid. Omal ajal ilmselt ei vaevatud pead sellise probleemiga ja igal kevadel pihustati terve velg koos mutritega sobilikku värvi. Keegi ei eeldanudki, et värv peaks üle aasta ilus püsima.
Hetkel on mutrid mustaks värvitud, kuid kas see on õige lähenemine, selles ei või küll kindel olla.
Sarnane probleem on kõikvõimalike liikuvate välisdetailidega. Näiteks hinged on värvitud ja mõnel juhul määrdenipliga, kuid on ju ilmagi selge, et sealt kulub värv maha või pressib määre nähtavale ja paari esimese sõiduga jääb kogu vaevast pruugitud mulje. Ilmselt tuleb selle mõttega lihtsalt harjuda ja võtta seda bussi, kui kunagist rasketehnikatööriista, mitte kui edevat luksusautot.
Probleem on rattamutritega. Rattad on ammu juba komplekteeritud ja kõige ilusam neist isegi tagumikule riputatud. Kuid ikkagi on lahendamata küsimus, mis pinnakattega olid rattamutrid. Vaatluse järgi ei ole neil mingit pinnakatet. Osaliselt olid nad värvised ja osaliselt õlised (määrdunud). Tsingitud, ega kroomitud need kohe kindlasti ei olnud. Ülejäänud maailma sarnastel näitusekõlbulikel bussidel on rattamutrid üle värvitud, mõnel veljega ühte värvi ja mõnel lihtsalt musta värvi. Kuid värv tuleb ju võtmega keerates maha. Kas tõesti ülejäänud bussipeded värvivad pisikese pintsliga peale igat rattavahetust või kasvõi pingsuse kontrolli mutrid uuesti üle? Teine variant on, et mutrid on lihtsalt õlised. Kahjuks ei ole sel bussil ettenähtud poleeritud või värvitud ilukilpe, nagu uutel bussidel (või kasvõi LAZ-il ja Ikarusel) ja kõik mutrid on nähtaval. Kuidas aga taluda seda, et viimase seibini lakutud bussil on tutikate rehvidega helebeezidel velgedel kõige nähtavamal kohal mingid õlised mutrid. Omal ajal ilmselt ei vaevatud pead sellise probleemiga ja igal kevadel pihustati terve velg koos mutritega sobilikku värvi. Keegi ei eeldanudki, et värv peaks üle aasta ilus püsima.
Hetkel on mutrid mustaks värvitud, kuid kas see on õige lähenemine, selles ei või küll kindel olla.
Sarnane probleem on kõikvõimalike liikuvate välisdetailidega. Näiteks hinged on värvitud ja mõnel juhul määrdenipliga, kuid on ju ilmagi selge, et sealt kulub värv maha või pressib määre nähtavale ja paari esimese sõiduga jääb kogu vaevast pruugitud mulje. Ilmselt tuleb selle mõttega lihtsalt harjuda ja võtta seda bussi, kui kunagist rasketehnikatööriista, mitte kui edevat luksusautot.
Tõnu Piibur
5116265