14-03-2010, 22:30 PM
Kuna nädalavahetusel oli kena päikesepaisteline ilm, siis otsustasime bussile ka veidike päikest näidata. Sisetöid on seni tehtud ainult prozektorite valguses ja miskit võis jääda kahe silma vahele. Päike tegi kogu bussi palju heledamaks, kui seni olime arvanud. Lampide valguses nähtavad detailid asetusid päikese käes hoopis teise tähendusse ja paljud sisu elemendid muutusid palju loogilisemaks.
Helebeez lagi ei domineerinud enam nii jõuliselt ja pilk pöördus paratamatult aknast välja, selle asemel, et aknatihendil seisma jääda.
Kuna radiaatorid ei ole veel paigas, siis suuri ringe driftima ei hakanud ja ajasime bussi tuppa tagasi. Radiaatoritega, nende salongiradiaatoritega, on see lugu, et algselt kasutati süsteemis vett ja vesi on veidi paksem materjal kui tosool. Meie tahame kasutada igal juhul külmakindlat jahutusvedelikku, sest meil ei ole tänapäeval enam võimalik hobibussil pimedatel talveöödel mootorit tuksumas hoida ja peale iga sõitu ei ole ka kusagile 100 liitrit vett välja niristada. Radiaatorite lappimine ja survestamine võttis aga üksjagu palju aega. Mingil hetkel käis isegi peast läbi idee, et ei ühendakski kuute salongiradiaatorit ja kahte puhurit võrku ja jätaks need ainult mulaazidena seintele. Paraku oleks siis piirdunud meie sõidud ainult suviste etteastetega, kuigi buss on ju valmistatud põhjamaal. Lõpuks tuli viitsimise Vitali koju tagasi ja kogu see katlamaja saab ikkagi täies mahus toimima. Radiaatorite testimise taga seisab omakorda "pehmete ja karvaste" osakonna etteaste istmete paigaldamise näol, millest ehk saame juba järgisel korral pajatada.
Kummaline tähelepanek puudutab ka suurt jahutusradiaatorit ja kogu mootorikatte alust: 11 meetrit pikal bussil istuvad kõik torud ja voolikud millimeetrise täpsusega õigesse kohta. Iga väikegi vale asend lükkab teise või kolmanda juhtme või lõdviku valesse asendisse, mis omakorda tähendab seda, et hakkab toimuma detailide vaheline hõõrdumine või kolisevad asjad lihtsalt üksteise vastu. Pilt on umbes sama täpne nagu Audi A8 kapoti all, kuigi üldviimistluse osas oli kapoti alune värvitud juba tehases pintsliga. Tuleb tõdeda, et insenerid olid tugevad ja ei peenutsenud niisama ilupärast.
Helebeez lagi ei domineerinud enam nii jõuliselt ja pilk pöördus paratamatult aknast välja, selle asemel, et aknatihendil seisma jääda.
Kuna radiaatorid ei ole veel paigas, siis suuri ringe driftima ei hakanud ja ajasime bussi tuppa tagasi. Radiaatoritega, nende salongiradiaatoritega, on see lugu, et algselt kasutati süsteemis vett ja vesi on veidi paksem materjal kui tosool. Meie tahame kasutada igal juhul külmakindlat jahutusvedelikku, sest meil ei ole tänapäeval enam võimalik hobibussil pimedatel talveöödel mootorit tuksumas hoida ja peale iga sõitu ei ole ka kusagile 100 liitrit vett välja niristada. Radiaatorite lappimine ja survestamine võttis aga üksjagu palju aega. Mingil hetkel käis isegi peast läbi idee, et ei ühendakski kuute salongiradiaatorit ja kahte puhurit võrku ja jätaks need ainult mulaazidena seintele. Paraku oleks siis piirdunud meie sõidud ainult suviste etteastetega, kuigi buss on ju valmistatud põhjamaal. Lõpuks tuli viitsimise Vitali koju tagasi ja kogu see katlamaja saab ikkagi täies mahus toimima. Radiaatorite testimise taga seisab omakorda "pehmete ja karvaste" osakonna etteaste istmete paigaldamise näol, millest ehk saame juba järgisel korral pajatada.
Kummaline tähelepanek puudutab ka suurt jahutusradiaatorit ja kogu mootorikatte alust: 11 meetrit pikal bussil istuvad kõik torud ja voolikud millimeetrise täpsusega õigesse kohta. Iga väikegi vale asend lükkab teise või kolmanda juhtme või lõdviku valesse asendisse, mis omakorda tähendab seda, et hakkab toimuma detailide vaheline hõõrdumine või kolisevad asjad lihtsalt üksteise vastu. Pilt on umbes sama täpne nagu Audi A8 kapoti all, kuigi üldviimistluse osas oli kapoti alune värvitud juba tehases pintsliga. Tuleb tõdeda, et insenerid olid tugevad ja ei peenutsenud niisama ilupärast.
Tõnu Piibur
5116265