[valdo]

Ratas on hetkel restaureerimises.

Tänase seisuga on 99% nikli all olnud detaile lihvitud ja poleeritud. 99% seepärast, et paar kruvi-mutrit-seibi tuleb juurde veel teha. Osa detaile tuli asendada, sest roostekahjustused (augud) olid tükati kolossaalsed ja kõike ju ei keevita täis. Näiteks leistangi otsast sai kummaltki poolt ca 13 cm pikkune torujupp uuega asendatud - kuni kurvi kohani. Keskosas kannatas roostepesad välja lihvida.

Ja kohati oli rooste teinud veel kummalisi asju. Näiteks esikahvli koonus (mitte kontramutter!) oli kahvlitoru külge jäägitult kinni roostetanud - asi, mida mina oma 20 aastase restaureerimispraktika jooksul pole kogenud. Seal vahel peaks olema ju määre, vähemalt teoorias... Keerasin oma keharammuga torupikendust kasutades puruks ühed nõukaaegsed torutangid... ikka ei midagi. Siis otsustasin koonuse ohverdada, sest ma leidsin oma ladudest identse. Poolekslõigatud koonuse jäänuseid pealt maha kiskudes oli näha, et tugev rooste oli pesadena vahel ja rikkunud keerme nii koonusel kui ka kahvlil.

Ahjaa, lõpuks tuli kahvli ülaosa toru nagunii ohverdada ka teisel põhjusel - samalaadne rooste hoidis leistangi kahvlitorus kinni. Lõikasin kahvlitoru piki lõhki, et leistangitoru alaosa säästa... ja asendasin selle ühelt doonorkahvlilt võetuga, mille alaharud olid läbiroostetanud, kuid ülaosa korras. Kokkuvõttes jälle veidi lõikamist-keevitamist-käiamist.

Ohverdada tuli ka kiilud, mis ka ei liikunud - sai välja puuritud. Alles jäid vaid kiilumutrid (mitte M6, vaid ikka 26 niiti tollile peenkeere), kiilud tegin ise uued, tollkeermega, nagu peab Kartsin, et sama jama kordub pedaalivõlle väntadest välja keerates, aga need avanesid õnneks üsna lihtsalt (kahemeetrise torupikendusega, nagu mul selle liite korral tavaks).

Kõige huvitavam lugu oli aga raami ja raaminumbriga. Esmalt sai rattal ühes tükis olles kõik võimalikud raaminumbrikohad üle vaadatud - mida pole, seda pole. Kuna minu kolmel ülejäänud ARE rattal on raaminumber, siis tundus see veidi kahtlane, aga mis siis. Ju siis tehti ka ilma numbrita, arvasin.

Selgus saabus täna, mil võtsin ette tugevalt roostes raami puhastamise (kust oli juba varem kõik küljest maha võetud, st raam oli täiesti tühi). Relaka otsa hari ja sodi maha. Siis, puhastatud raami korral, võtsin ette veel ühe raaminumbri otsingu - ja ennäe, keskjoosu rummu all ühes servas ilutsebki "2". Kui jõudsin harjaga teise serva, siis vahtis minuga seal tõtt veel üks 2. Nojah, 2 on ilus (raami)number, 22 ka, aga raaminumber vast see ikkagi ei ole. Sest nagu kõikidele jalgrattahuvilistele üldteada, olid 1939. aastal olid ARE rataste numbrid kindlalt üle tuhande. Tõenäoliselt oli tegu keskjooksu rummutootja mingi markeeringuga (mõõt, partii, tootja vms). Selliseid tähiseid olen aegajalt vanadel ratastel sealt ikka leidnud.

Vaatasin kogu raami põhjalikult üle - muid numbreid ei leia! Raam, muide, on roostest tugevalt kahjustatud, osalt väga sügavate roostepesadega. Aga mul on seljataga pikk kogemus eristamaks roostepesi raaminumbri õnarusest ja seega välistan ka variandi, et number on "maha roostetanud".

Hakkasin juba vaikselt leppima raaminumbritu olekuga ja siirduma järgmistele tööoperatsioonidele. Otsustasin, et kuigi raam läheb värvi alla (mudelil ARE Tehased ei olnud ei esi- ega tagakahvlid galvaanikas, kõik oli värvi all), siis igal pool ma roostepesi pahtli hooleks siiski ei jäta. Et kohtades, kus raamile tuleb mingeid asju külge-peale kruvida või sisse lüüa tuleb - muhvi servad ja küljed, kahvliharud jms - lähen siiski roostepesade väljalihvimise (pluss hiigelpesade täiskeevitamise) teed. Pahtlil pole ju mehaanilist tugevust ja "keemilise metalliga" ma jamama ei viitsi hakata.

No ega's midagi, 80ne takjaketas relaka otsa ja tuld! Olin seda tööd viimased 3 nädalat tüütuseni teinud ja kümneid kettaid ribadeks lihvinud, sest niklisse minevatel osadel (veljed, vändad, ketiratas, leistang, porilauad, sadulaosad, pedaaliosad, laagrikausid jms) pidin kõik roostepesad ju niiehknaa välja lihvima, seal ju pahtel mind ei aita. Raamil, õnneks, tuleb sama töö teha vaid mõnedes kohtades, seega pääsen siin väga palju kergemalt.

Jõudsin siis pesade väljalihvimisega sadulaaluse muhvini, täpsemalt muhvi servani. Hea oli, et ma esimene kord muhviserva vaid õrnalt puudutasin, sest silma hakkas midagi sellist, mis roostepesad nüüd kohe teps mitte ei olnud. TEMA ISE! Ehk siis raaminumber oli löödud ikkagi sadulaalusele muhvile, kuid mitte muhvi küljele, vaid muhvi servale! Ilusasti selgelt loetavalt 1775, veidi kaarjalt üksteise alla. Ja ARE tehasele tüüpiliste väikeste numbriraudadega, mis oma ahtakeses laiuses muhviservale nibin-nabin ära mahtusid.

Jumal tänatud, et ma raaminumbrit maha ei lihvinud, sest sealt ma seda küll ei oodanud leida! ARE tehase konstruktorid olid minu vaimses mõttes seljatanud!

Lõpetan fotosüüdistusega raaminumbrist, mille tegin enne, kui kogu raami roostesurmaga üle möslasin). Vabandan foto kehva kvaliteedi pärast - väljas oli juba pime ja mul selles ruumis ei ole väga head valgustust, kus ma kraapimistööd tegin/teen.