[kavalpea]

Ei saa ma aru inimestest, kes selliseid rariteetseid masinaid raha pärast utiliseerivad. Ostnud kuskilt odavalt liikuri, veidi nokitsenud ning ringi sõitnud, otsustavad nad siis kui isu üle läheb uunikumi lihtsalt ära hävitada.
Kas isu raha järgi on tõesti nii suur, et kaalub vanatehnika säilitamise üle?
Ok, õueruum ka maksab midagi, kuid meil on ju olemas vanatehnika varjupaik, kuhu saab masinaid viia.
Praegu kestab meil murranguline aeg, kus veel ei austata vana vene tehnikat, sest seda on siin pool sajandit pidevalt nähtud, kuid mis pole veel nii vana, et muud eurooplased neile siia tormi jookseksid. Sestap rändabki palju kõbusaid autosid lihtsalt "loojakarja". Maailmaturu metallihinnad soosivad samuti sellise suhtumise püsimist. Kuid varsti (u. 10a.) on paljudel oma kunagise lolluse üle häbi, aga metallihunti viidud omaaegset lahedat sõidukit ei too see enam ju tagasi.
Õnneks pole mul endal ühtki sõidukit üle, sellepärast ei kujuta ette, et võiks mõelda nende praegustegi müügile. Ja kui olekski vaja mõnest lahti saada, siis pigem kingin selle varjupaika kui et müün ta metalli hinnaga maha.
Mingi väärikus peab ikka ka säilima.
Kõike saab rahas mõõta, kuid metalli hind on see viimane, mida meerikuna kasutada. Sest järgmist masinat enam sama raha eest kindlasti ei saa.

Vana sõiduki müük ei olegi lihtne.
Näide elust enesest: arvutimäng. Kindlasti oleks mees võinud aastate eest selle mängu lihtsalt elektroonika jäätmetesse visata, sest keegi ju ei taha moest läinud riistapuud ja kodune ruum maksab ka ju midagi...
Ja muidugi saab öelda, et tänu teistele, kes moraalselt vananenud riistapuu minema viskasid, see konkreetne masin nii palju maksabki, kuid kas siis tasub ise olla see loll, kes harulduse hävitas? Ja veel kilohinnaga?