24-04-2010, 02:25 AM
(Seda postitust muudeti viimati: 24-04-2010, 03:52 AM ja muutjaks oli Sm. Volgahuviline.)
Omapoolsed tähelepanekud kõnealuse teemaga seoses:
Olles nüüd mõni aeg tagasi lahti saanud kahest taastamiskõlbmatust ning tükkideks lõigutud N.Liidu päritoluga autokerest, siis seda peaksin küll mainima, et need igasugused metalli kokkuostu firmade hinnakirjad loovad inimestele suhteliselt petliku mulje.
Komplektse, s.t. rattad all, istmed sees, klaasid ning tuled-viled küljes, mootoril-käigukastil mahlad sees, kuid läbi ja läbi mädanenud neljarattalise eest seda tonnihinda nüüd kohe kindlasti ei saa, mis hinnakirjas üleval.
Mida protsentuaalselt suurema osa moodustab auto kerest mittemetall, seda odavam on kokkuostuhind.
Ma olen siit-sealt kuulnud paari tuttava käest, kes on viinud kas siis mõne (või mõned) sõidukid metalli kokkuostu. Räägitakse enamasti, et "Ma siin viisin jah, paar ronti kuusakoskisse. Praegu on tonnihind päris hea," aga keegi ei taha millegipärast öelda, kui palju ta tegelikult selle romu eest raha sai.
Ilmselt ei taheta endale tunnistada, et vanametalli eest loodetav/oodatav kopsakas rahapakk kipub tegelikult suht õhukesevõitu olema.
Nii et võibolla on mõttekam müüa auto küljest kasutuskõlbulikke detaile jupphaaval, kasvõi sümboolsete summade eest huvilistele maha, enne kui kasutuskõlbmatu metall minema plaanitakse viia.
Sõltub muidugi, kellel missugust vidinat konkreetse sõiduki küljest vaja on.
Ma ei tea kuidas praegu lood on, kuid üksvahe oli USA-s see suhteliselt levinud teema, et kui on vaja autolammutusest mõnele masinale juppi, mida müüjal konkreetselt riiulil polnud, see-eest platsi peal vedeleval masinal tolknes ta küljes, siis ostja maksis müüjale mingi sümboolse summa ning kruvis omale vajamineva detaili küljest ära.
Ja mõlemad osapooled olid asjaga rahul. Üks sai oma vajaliku detaili, teine natuke sularaha.
Alljärgnev jutt oleks üks järjekordne näitlik õppetund.
Mina sain molekulideks lammutatud(klaasid eest, armatuur, istmed jne. seest välja), tükkideks lõigutud(mõõtudega u. 1x1,5 m) kokkuostu viidud (NB ! kahe, mitte ühe) kere eest veidi üle 2000-de krooni. Seda mõni aeg tagasi, kui musta metalli hinnakiri oli kokkuostus u. 3500.- kr/t.
Selleks, et see 2000.- krooni kätte saada, pidin ma eelnevalt kaks nädalavahetust, mõlemal päeval u. 10 tundi keredelt eemaldama kõik selle, mis vanametalli alla ei kuulu. Seejärel teist samapalju aega kulus lõikekäiaga kerede kallal räistamiseks.
Lõikamise peale kulunud ketastest ja astronoomiliseks muutunud elektriarvest, mida see lõikekäi töö käigus kulutas, ma parem ei räägi.
Selle jutu lõpuks võiks niipalju öelda, et kellel aega ja viitsimist, saab selle tükeldamise töö ise ära teha, kuid laias laastus on see võidetav summa, kui sellest maha arvestada töö peale kulunud materjalid, mis vajaduse korral osta tuleb, suhteliselt tagasihoidlik.
Mis nüüd vanade autode üleüldises mõistes viimsele teekonnale saatmist puudutab, siis iga auto pärast, mida toodeti N.Liidu ajal sadu-tuhandeid, krokodillipisaraid valada pole mõtet. See "mullast oled sa võetud ja mullaks pead sa saama" on asjade loomulik käik. Sama, nagu inimeste puhulgi.
Erinevalt inimestest säilivad aga mõned autod hoolika suhtumise korral nii mõnegi põlvkonna jagu edasi ja mida rohkem analoogseid mudeleid/marke looja karja läheb, seda rohkem- mikroskoopiliselt küll, aga siiski- tõuseb allesjäänute väärtus.
Olles nüüd mõni aeg tagasi lahti saanud kahest taastamiskõlbmatust ning tükkideks lõigutud N.Liidu päritoluga autokerest, siis seda peaksin küll mainima, et need igasugused metalli kokkuostu firmade hinnakirjad loovad inimestele suhteliselt petliku mulje.
Komplektse, s.t. rattad all, istmed sees, klaasid ning tuled-viled küljes, mootoril-käigukastil mahlad sees, kuid läbi ja läbi mädanenud neljarattalise eest seda tonnihinda nüüd kohe kindlasti ei saa, mis hinnakirjas üleval.
Mida protsentuaalselt suurema osa moodustab auto kerest mittemetall, seda odavam on kokkuostuhind.
Ma olen siit-sealt kuulnud paari tuttava käest, kes on viinud kas siis mõne (või mõned) sõidukid metalli kokkuostu. Räägitakse enamasti, et "Ma siin viisin jah, paar ronti kuusakoskisse. Praegu on tonnihind päris hea," aga keegi ei taha millegipärast öelda, kui palju ta tegelikult selle romu eest raha sai.
Ilmselt ei taheta endale tunnistada, et vanametalli eest loodetav/oodatav kopsakas rahapakk kipub tegelikult suht õhukesevõitu olema.
Nii et võibolla on mõttekam müüa auto küljest kasutuskõlbulikke detaile jupphaaval, kasvõi sümboolsete summade eest huvilistele maha, enne kui kasutuskõlbmatu metall minema plaanitakse viia.
Sõltub muidugi, kellel missugust vidinat konkreetse sõiduki küljest vaja on.
Ma ei tea kuidas praegu lood on, kuid üksvahe oli USA-s see suhteliselt levinud teema, et kui on vaja autolammutusest mõnele masinale juppi, mida müüjal konkreetselt riiulil polnud, see-eest platsi peal vedeleval masinal tolknes ta küljes, siis ostja maksis müüjale mingi sümboolse summa ning kruvis omale vajamineva detaili küljest ära.
Ja mõlemad osapooled olid asjaga rahul. Üks sai oma vajaliku detaili, teine natuke sularaha.
Alljärgnev jutt oleks üks järjekordne näitlik õppetund.
Mina sain molekulideks lammutatud(klaasid eest, armatuur, istmed jne. seest välja), tükkideks lõigutud(mõõtudega u. 1x1,5 m) kokkuostu viidud (NB ! kahe, mitte ühe) kere eest veidi üle 2000-de krooni. Seda mõni aeg tagasi, kui musta metalli hinnakiri oli kokkuostus u. 3500.- kr/t.
Selleks, et see 2000.- krooni kätte saada, pidin ma eelnevalt kaks nädalavahetust, mõlemal päeval u. 10 tundi keredelt eemaldama kõik selle, mis vanametalli alla ei kuulu. Seejärel teist samapalju aega kulus lõikekäiaga kerede kallal räistamiseks.
Lõikamise peale kulunud ketastest ja astronoomiliseks muutunud elektriarvest, mida see lõikekäi töö käigus kulutas, ma parem ei räägi.
Selle jutu lõpuks võiks niipalju öelda, et kellel aega ja viitsimist, saab selle tükeldamise töö ise ära teha, kuid laias laastus on see võidetav summa, kui sellest maha arvestada töö peale kulunud materjalid, mis vajaduse korral osta tuleb, suhteliselt tagasihoidlik.
Mis nüüd vanade autode üleüldises mõistes viimsele teekonnale saatmist puudutab, siis iga auto pärast, mida toodeti N.Liidu ajal sadu-tuhandeid, krokodillipisaraid valada pole mõtet. See "mullast oled sa võetud ja mullaks pead sa saama" on asjade loomulik käik. Sama, nagu inimeste puhulgi.
Erinevalt inimestest säilivad aga mõned autod hoolika suhtumise korral nii mõnegi põlvkonna jagu edasi ja mida rohkem analoogseid mudeleid/marke looja karja läheb, seda rohkem- mikroskoopiliselt küll, aga siiski- tõuseb allesjäänute väärtus.