[Talupoeg taluja]

Sai ühel üritusel Kuusakoski endise juhiga sellel teemal vesteldud. Arendav on näha ka teise poole seisukohta.

Mina sain aru nii:
1. See teema on nende majas tuttav ja korduvalt läbi arutatud. Usun, et aegajalt hoiavad ka sarnastel foorumitel silma peal.
2. Väravast sisse tulev kaup on vanametall ja nemad seda muul viisil hindama ei hakka. Puudub vastav kompetents uunikumide, aga ka teiste võimalike huvialade, osas.
3. Eeldavad, et sisse tulev vanametall ikkagi muud väärtust ei oma. Kui omaks, siis miks seda keegi varem ja kõrgema hinnaga ära ei ostnud? Huvilisemad peavad ise olema aktiivsemad ja väärtusliku ära ostma enne vanametalli sattumist.
4. Võõraid inimesi nad oma territooriumile ei lase. Nad ei võta riski, kui keegi peaks kuskile vahele jääma ja/või muul viisil ennast vigastama.
5. Efektiivsus. Kogu süsteem on üles ehitatud massi peale. Osade tagasimüügis vms tekkiv lisatöö, haldamine jms ei kata kogu selle töö kulu. Ka vahetus (kasvõi kõrgema hinnaga) vajab haldamist ja arvestamist ja sellise väikse mahu juures ei tasu ka näiteks kolmekordne tagasimüügihind ennast ära.
6. Aga kui kuskil platsil on pealik, kes sellest ise huvitatud on ja kes teeb korralikult ära põhitöö ja suudab lisaks seda päästmist korraldada, siis otseselt talle keegi kraesse ei tule.

Mis puutub kolmandasse punkti siis see on täiesti vale arusaam asjast.Meil riigis on ikka olnud juhtivatel kohtadel inimesed kes asjast midagi ei tea. Neile tuleks asja lahkelt selgitada.
Vanarauda viidavad asjad ei ole tegelikult tihtilugu vanametall,vaid pigem tooraine ja mõne meelest lausa vajalikud asjad,mida saaks kasutada.Enamjaolt need ,kes viivad oma ülejäägid vanametalliks,ei teagi mida nad ära viivad.Nende jaoks on kõik mis asub koormas-vanaraud ja neile enam mittevajalik kraam. Samas teistele on seal üht-teist vajalikku. Eeldada,et sissetulevas metallikoormas pole midagi väärtuslikku on muidugi üsna jabur. Inimese kõige suurem vaenlane on teadmatus. Kurb küll aga iga päev läbib Eesti vanametalli kokkuostupunkte koormad,milles on tohutu kogus toorainet,millega meie riik mittemidagi peale ei oska hakata.Peale selle veel kultuuri-ja ajaloolise väärtusega asju. Vana-aegsete autode ja mootorrataste,põllutehnika, mida iganes asjade ja täiesti uute ,kasutamatta asjade hävitamine käib lausa lahtiste silmadega.Kindlasti jõuab vanarauaks ka selliseid asju ,millest tõesti kahju ei ole ja nende õige koht ongi seal. Olen sellest aru saanud,et ega siin erilist midagi ette võtta ei saagi.See on nagu tuuleveskitega võitlus.Mõni aasta tagasi üritasin Kuusakoski ülemustega juttu teha,kuid jutt tuleb sealt endine -ei tasu ära. Nii et tuleb meil ise teha niipalju kui võimalik. Rahameestega tulekski rääkida raha-keeles,võibolla see mõjub.Iseasi kui palju meil seda on.
See,et miks enne vanarauda jõudmist asju kõrgema hinnaga ostetud pole ,selleks on mitu põhjust.Olen proovinud lehtedes kuulutada,et ostan seda ja seda,kuid keegi ei paku. Kuid vanarauaplatsil vedeleb neid asju küll ja küll. Tihtilugu on nii,et inimene ei teagi mida ta omab ja vanametalliks viib.Sellepärast need asjad sinna rändavadki.
Olen aru saanud,et asju tuleb ajada arukalt,kõigiga hästi läbi saada,asja seletada,viia oma vanametall sinna,kus Sind lahkelt oodatakse ja lastakse hunnikutes pisut sorida.Pead ei tohiks kindlasti kopa lõugade vahele pista ja iga suure hunniku otsa ronida.