[Coger]

Minu esimeseks veloks oli väikelastele mõeldud, üsna imeliku raamiga abiratastega ratas. Raam oli imelik seetõttu, et sarnanes tõukeratta omale, oli alt pedaalide juurest väga maadligi ning laia põhjaga, kuhu sai vajadusel labajala peale panna tervenisti. Aga aasta siis oli ka 1980.
Edasi tuli tutikas Ðkolnik. Sellega olin meie väikelinna pätakate rattavõistlustel väga tegija- üks auhinnaks saadud nukk siiani alles.
Järgnes roheline sirge raamiga "Ereliukas-8". Kuna mulle ja naabripoisile osteti need täpselt samal ajal, siis jäi mõlema ratta ilus uus välimus üsna lühiajaliseks- erinevaid majanurki, kmille tagant teineteisele vastu kihutada, oli meie kandis üle mõistuse palju. Ent "Ereka" raam ei pidanud valule vastu. Sai asi ümber ehitatud "Saljut-i" raamile, kuskilt hangiti veel "meesteka" esihark ja oli uus pill valmis. Sellega sai oma aastakese kihutatud. Siis ostsin ühelt tuttavalt mutilt päevinäinud "meesteka", mille ilusti korda tegin ja mis mind ka paar aastakest teenis. Viimane ratas enne kaasaegseid välismaiseid oli isast jäänud käikudega "Sputnik". Selle tagajooks lõpetas lihtsalt mingi hetk koostöö, uut polnud kuskilt võtta ja seisma ta jäigi.
Praegune seos vene ratastega nüüd juba oma pisipoja kaudu tekkinud- leidsin talle päris hääs korras nõuka-aegse kolmerattalise.
Ja siit palve kaasfoorumlastele- kui kellelgi leidub kolmerattalisele sadulakatet (kummist plönn venitatud lihtsalt metalli peale) ja esiporikat, võib mulle lahkelt pakkuda.