[valdo]

Vene autodele lisandub aga lisaks koopiaks olemine. Koopia ei saa olla klassika, vaid on ajalooliselt väärtusetu. Väärtus on originaalil...

Ohhh...

Ei olnud see originaali ja koopia lugu sugugi nii ühene nõukaaja masinate juures, nagu Sa eelnevas mainid. Lisaks kopeerimisele tegeldi alati paralleelselt ka tooteraendusega. Erinevus Läänest oli vaid hüplevas kvaliteedis ja selles, et Lääne mõistes autoriõigus N.Liidus puudus, seega võidi mitmeid õnnestunud lahendusi-kooslusi ka tervikuna üle võtta, kartmata seadustega vastuollu minna.

Mõned näited.

1. Pobeda GAZ-M-20 juures võeti välimuses snitti 1940ndate keskpaiga jänkimasinatelt, kuid tehnika päritolu oli kirju. Mootor neljaseks "nuditud" "uue emka" (GAZ-11) oma, mis kül algselt oli 1920ndate Dodge D5, kuid mida oli Liphardti alluvuses Gorkis palju moderniseeritud. Käigukast ja tagasild 1933.a. Ford V8-40lt. Lisaks veel selle, et tegu oli välimuses maailma esimese mass-seerias toodetud autoga, millel poritiivad lävekarbi joonest ei eendunud.

2. ZIMi kere välimuses, jah, võeti eeskuju jälle USAst. Kuid tehnikaosa ei kopeeritud sealt pimesi, vaid arendati edasi seniseid tooteid. Mootoriks pandi ikka seesama Dodge D5 (GAZ-11) edasiarendus, mis jäi seal kuueseks ja peale selle veel forsseeriti, kiigates eeskuju osas jälle USAsse, kuid võttes üle sealsed ideed, mitte ei kopeeritud pimesi. Käigukasti osas arendati vana Emka (Ford-V8-40) kast edasi sünkronisaatorite peale, kuid kasti juurde evitati USAst kopeeritud hüdrosidur. Sama kast, muide, teenis kuni vana Volga ehk GAZ-21 lõpuni.

3. GAZ-51. Jälle hübriid ja Liphardti meeskonna õnenstunud hübriid. Mootoriks ikka seesama Dodge D5 (GAZ-11) edasiarendus, millele pandi külge vana hea töökindel ja õnnestunud Ford-AA (GAZ-AA) käigukast. Sildade ja velgede kuju juures võeti üle lendliisi Stude US6 õnnstunud lahendused. Ka kabiin ja esivõre võeti üle US6lt, seda veidi ilusamaks kohendades. Sealjuures asendati US6 koledad (minu arvates) kandilised poritiivad ilusate ümaratega. Tulemuseks oli väga õnnestunud auto nii tehnilises pooles kui ka välimuses.

4. VAZ-2101. On jällegi eksiarvamus, et see on 1966.a. aasta auto Fiat-124 üksühene koopia. Tegelikult ehitasid Togliatti tehase küll itaallased, kuid seal hakati valmistama siiski algsest 124st veidi erinevaid liikureid. Tagapiduritel asendati ketas trumliga (Venemaa halvad porised teed), mootoril liikus nukkvõll alt üles jne. Nii et - jälle edasiarendus, mitte mehaaniline koopia.

5. Pobeda GAZ-M-72. Maailma üks esimesi linnamaastureid (ekslikult peetakse selleks Nivat, sest see sai Läänes populaarseks, M-72 ei saanud). Maastikuauto GAZ-69 ja sõiduauto GAZ-20B õnnestunud "ristsugutis" - sõiduauto alusraami tugevdati ja paigutati ta 69 (veidi ringitehtud) sildadele. Tulemuseks oli ühitatud sõiduautolik mugavus ja maastikuautolik läbitavusvõime. Läänes sellised analoogid puudusid täielikult. Tegelikult polnud 72 esimene "pääsuke" selles vallas - juba 1940-41 tõsteti "uus emka" GAZ-11 kõrgetele sildadele, mis mõlemad pandi vedama, kuid alanud sõda muutus selle tekkinud uusmudeli GAZ-61 peaaegu olematus koguses toodetuks.

Isegi Moskvitð-400 (algne mudelitähis MZMA 400-420) ei ole Opel Kadett K38 PÄRIS üksühene koopia, kuigi tehas koos sisseseade, varuosaladude ja dokumentatsiooniga toodi N.Liitu ära. Täpsemalt - päris esimesed ehk 1946.a. lõpul ja 1947.a. algul tehtud autod olid K38 koopiad, kuid üsna pea hakkasid sinna riburadamööda peale tulema mitmesugused täiustused. Keda teema huvitab - veebileht http://www.m400.ru/ist_izm.html abiks. 1956. aasta M-401 erines 1940ndate aastate alguse K38st igatahes juba väga paljude nüansside poolest.

Minu meelest on need kõik praeguseks klassikud, kahtlust selles pole.