29-06-2010, 18:12 PM
(Seda postitust muudeti viimati: 29-06-2010, 18:26 PM ja muutjaks oli ookuitore.)
Tore et teema vastukaja tekitab, nagu näha oli ka arvamusega nõustujaid.
"2101 tagapiduritel asendati ketas trumliga - jälle edasiarendus, mitte mehaaniline koopia"
Kas taandarengut saab siiski pidada edasiarenduseks?
Kui koopia on kehvem kui originaal, mis niigi polnud suurem asi, siis mis on sellise auto väärtus ajaloo seisukohalt? Väärtus on progressil, edasiarendusel, mitte tagasiarendusel.
Samuti tundub et mõned unustavad sootuks ära et ka esimese vabariigi ajal oli Eestis autosid, koguni ligi 10 000 tükki vabariigi lõpuaastateks. Ei olnud venelased need kes meile "kultuuri" hakkasid tooma. Ka esimese vabariigi ajal Eestis ringi liikunud masinate viimasel ajal sisse toodud liigikaaslased omavad Eestis ajaloolist tähendust. Mis sest et nad on oma elu veetnud kusagil mujal.
Nüüd võiks korraks igaüks oma kadeduse alla suruda ja ausalt tunnistada kui paljud ei tegeleksid võimaluse korral vene tehnika asemel hoopis 30-40ndate masinatega
Hetkel tundub et klassikaks peab igaüks seda mida tema rahakott võimaldab klassikaks nimetada. Päris nii see aga ikkagi olla ei tohiks.
Mõni arvab siin et klassikalise auto mõiste ei vaja seletamist. Samas kohe järgmises postis loen ühe kodaniku allkirjast et http://www.e21.ee - "Klassikalised BMW'd"
Vaadates loodud lehekülge ma ei näe aga paraku mitte ühtegi klassikalst BMW-d. Kõik on ehtsad youngtimerid ehk uusklassikud, sekka ka lihtsalt parsad, mida rullnokad enam ei viitsi pidada. Mõnedel üksikutel autodel sealt on alles lootust saada kunagi klassikaks. Kuid sedagi vaid siis kui konditsioon ning originaalsus on vastav
Siis autodest mida ei saa mitte mingil juhul ajalooliselt pidada originaaliks või väärtuslikuks klassikuks - ZIS 110 (Packard 180ne hale koopia, sellel põhjusel on ka üks kodanik Eestis ostnud endale siiski originaali ehk Packard 180ne)
ZAZ 966 - NSU Prinz 4 tuli välja 3a varem
ZAZ 965 - Fiat 600 tuli välja 5a varem
VAZ 2101 - Fiat 124 tuli välja 5a varem
Keegi tõi näiteks tsiklimaailmast Royal Enfieldi, hea näide. Väärtust omavad ja klassikaks peetaksegi peamiselt Royal Enfielde aastani 1950 mis valmistatud Inglismaal, mitte Enfield India tsikleid. Kuna aga Indias toodetakse neid siiamaale sisuliselt samasugusena nagu 1950a siis see muidugi eraldi teema ning kahtlamata austust vääriv. Kindlasti huvitaks nii mõndagi ka võimalus osta endale uus 1950a auto.
"Milline oli klassikaline nõukogude inimese auto?" Hetkel ei olnud ju see päris teemaks. Teemaks oli kas klassikaline nõukogude inimese masstoodetud koopiaauto on tänapäeval käsitletav kui klassika nime väärt auto.
Kui ma oleksin autokollektsionäär siis ma eelkõige lähtuksin vene autot otsides eesmärgist leida auto mis oleks maksimaalsel määral loodud venemaal, ning vene inseneride ja disainerite omaloomingu tulemusena. Kui ma leian läänest vastandi, mis on ilmselge eeskuju olnud sellele masinale kas disainilt või tehniliselt, siis ma ei peaks seda masinat enam nii väärtuslikuks et ta võiks esindada riigi autoajalugu.
Kuid võibolla ongi vene autoajalugu koopiate ning mahaviksimise lugu. Sel juhul ei leia mina sealt küll kuigi palju hindamis- või austusväärset.
Kahtlemata ei tunne ma ka vene autoajalugu nii põhjalikult et suudaksin seal selle kõige "venema" auto leida. Äkki invaliidisõidukid?
Paide KEK-i jahimeeste autot kommenteerides siis minu jaoks algab auto väikeseeriast ning auto tootjal on ka nimi. Ise põlveotsas tehtud nikerdised paraku ei klassifitseeru, välja arvatud jällegi juhul kui nikedajal endal on nimi mis tutvustamist ei vaja või kui nikerdis on äraütlemata omapärane või kõrgel kunstilisel või tehnilisel tasemel. Paide KEK-i puhul neid kriteeriume täidetud ei ole. Samal põhjusel ei saa rullnokkade songitud tuuningpille pidada ainueksemplarist rariteetideks
"2101 tagapiduritel asendati ketas trumliga - jälle edasiarendus, mitte mehaaniline koopia"
Kas taandarengut saab siiski pidada edasiarenduseks?
Kui koopia on kehvem kui originaal, mis niigi polnud suurem asi, siis mis on sellise auto väärtus ajaloo seisukohalt? Väärtus on progressil, edasiarendusel, mitte tagasiarendusel.
Samuti tundub et mõned unustavad sootuks ära et ka esimese vabariigi ajal oli Eestis autosid, koguni ligi 10 000 tükki vabariigi lõpuaastateks. Ei olnud venelased need kes meile "kultuuri" hakkasid tooma. Ka esimese vabariigi ajal Eestis ringi liikunud masinate viimasel ajal sisse toodud liigikaaslased omavad Eestis ajaloolist tähendust. Mis sest et nad on oma elu veetnud kusagil mujal.
Nüüd võiks korraks igaüks oma kadeduse alla suruda ja ausalt tunnistada kui paljud ei tegeleksid võimaluse korral vene tehnika asemel hoopis 30-40ndate masinatega
Hetkel tundub et klassikaks peab igaüks seda mida tema rahakott võimaldab klassikaks nimetada. Päris nii see aga ikkagi olla ei tohiks.
Mõni arvab siin et klassikalise auto mõiste ei vaja seletamist. Samas kohe järgmises postis loen ühe kodaniku allkirjast et http://www.e21.ee - "Klassikalised BMW'd"
Vaadates loodud lehekülge ma ei näe aga paraku mitte ühtegi klassikalst BMW-d. Kõik on ehtsad youngtimerid ehk uusklassikud, sekka ka lihtsalt parsad, mida rullnokad enam ei viitsi pidada. Mõnedel üksikutel autodel sealt on alles lootust saada kunagi klassikaks. Kuid sedagi vaid siis kui konditsioon ning originaalsus on vastav
Siis autodest mida ei saa mitte mingil juhul ajalooliselt pidada originaaliks või väärtuslikuks klassikuks - ZIS 110 (Packard 180ne hale koopia, sellel põhjusel on ka üks kodanik Eestis ostnud endale siiski originaali ehk Packard 180ne)
ZAZ 966 - NSU Prinz 4 tuli välja 3a varem
ZAZ 965 - Fiat 600 tuli välja 5a varem
VAZ 2101 - Fiat 124 tuli välja 5a varem
Keegi tõi näiteks tsiklimaailmast Royal Enfieldi, hea näide. Väärtust omavad ja klassikaks peetaksegi peamiselt Royal Enfielde aastani 1950 mis valmistatud Inglismaal, mitte Enfield India tsikleid. Kuna aga Indias toodetakse neid siiamaale sisuliselt samasugusena nagu 1950a siis see muidugi eraldi teema ning kahtlamata austust vääriv. Kindlasti huvitaks nii mõndagi ka võimalus osta endale uus 1950a auto.
"Milline oli klassikaline nõukogude inimese auto?" Hetkel ei olnud ju see päris teemaks. Teemaks oli kas klassikaline nõukogude inimese masstoodetud koopiaauto on tänapäeval käsitletav kui klassika nime väärt auto.
Kui ma oleksin autokollektsionäär siis ma eelkõige lähtuksin vene autot otsides eesmärgist leida auto mis oleks maksimaalsel määral loodud venemaal, ning vene inseneride ja disainerite omaloomingu tulemusena. Kui ma leian läänest vastandi, mis on ilmselge eeskuju olnud sellele masinale kas disainilt või tehniliselt, siis ma ei peaks seda masinat enam nii väärtuslikuks et ta võiks esindada riigi autoajalugu.
Kuid võibolla ongi vene autoajalugu koopiate ning mahaviksimise lugu. Sel juhul ei leia mina sealt küll kuigi palju hindamis- või austusväärset.
Kahtlemata ei tunne ma ka vene autoajalugu nii põhjalikult et suudaksin seal selle kõige "venema" auto leida. Äkki invaliidisõidukid?
Paide KEK-i jahimeeste autot kommenteerides siis minu jaoks algab auto väikeseeriast ning auto tootjal on ka nimi. Ise põlveotsas tehtud nikerdised paraku ei klassifitseeru, välja arvatud jällegi juhul kui nikedajal endal on nimi mis tutvustamist ei vaja või kui nikerdis on äraütlemata omapärane või kõrgel kunstilisel või tehnilisel tasemel. Paide KEK-i puhul neid kriteeriume täidetud ei ole. Samal põhjusel ei saa rullnokkade songitud tuuningpille pidada ainueksemplarist rariteetideks