12-11-2010, 16:27 PM
Täname kõiki osapooli, hooaeg sai läbi. Terve suve vältel sai käidud nii Rootsis kui niisama külavahel tiirutamas. Esimese aasta eesmärk oli tuvastada kõik lastehaigused ja vajakajäämised bussiehituse kvaliteedis.
Generaator laagrid küpsesid suure kihutamisega ära, ju olid siis lihtsalt ebakvaliteetsed, sest suure restaureerimise tuhinaga sai terve genekas uuesti mähitud ja renoveeritud, aga laagrid läksid ikkagi. Nüüd on uued laagrid ja laadimine toimub eeskujulikult.
Teise täisutusena teipisin mootori katte seestpoolt vastava porolooniga üle. Originaal mootorilärm hakkas lihtsalt ajudele. Ühe doonoriga tuli kaasa ka dermatiinist ja vildist läbitepitud mootorikate, mis võtab müra maha, kuid see oli eriti kole ja siis oleks kogu bussi mootorikatte funktsionaalsus ära kadunud. Kopikate alust ja prügikasti ei saaks kasutada ja mis kõige huvitavam - mootori katte olemasolu korral ei lähe tagurpidikäik sisse. Ilmselt polnud liinibussil seda vajagi, sest liinibuss tagurdab heal juhul ainult garaazi, ülejäänud sõidud on kõik otse suunas. Nüüd on poole vaiksem.
Selgus ka et talvisel perioodil ei saa jahutussüsteemis kasutada tosooli. Nimelt on tosooli paisumistegur oluliselt suurem kui veel ja kogu süsteem vajaks umbes 10 liitrist kinnist paisupaaki.Kui täita süsteem tosooliga nõutava normini, siis viskab vähemalt 10 liitrit soojenedes radika korgi vahelt välja. Buss on aga "musta numbri" registris ja nii suured ümberehitused ei ole sobivad. Pealegi pole kohta, kuhu seda paaki paigaldada, ainus koht oleks juhi süles ja see ei lähe kohe mitte. Lahenduseks on, kas kasutada jahutussüsteemis tavalist vett, nagu seda tehti vanasti või tosooli korral mitte avada suure ringi radiaatoreid, sel juhul on paisuva tosooli hulk oluliselt väiksem ja talvel külmaga mitte sõita. Mõistlikum on teine lahendus,sest vesi kipub ka garaazis külmuma ja pidevalt ei viitsi välja lasta. Tosool aga on külmakindel ja hoiab radiaatoreid ka suurema roostetamise eest. Talvel sõidame kaasaegsete bussidega, kui tekib väga suur tahtmine bussidega ringi kruiisida.
Ühe korra jäin ka paariks tunniks teele, nimelt kütuse torustik võttis õhu vahele, tegi pot-pot ja seisis keset suurlinna ristmikku. Kõik liisitud Daihatsude mehed tuututasid kui mina käiseid üles käärisin ja peale vea tuvastamist kogu etteande süsteemi õhutama asusin. Oma kaks tundi läks ikka ära, aga pärast oli minek oluliselt teravam, ju oli siis õhku juba pikemalt vahele imbunud.
Üritasin välja arvutada ka reaalset kilomeetri- või tunnihinda, juhuks kui keegi soovib bussi mingil põhjusel rentida. Kahjuks jäin jänni, sest kõikide bussiarvutamise valemite ja tabelite järgi tuli kilomeetrihinnaks ühe Kuusalust Tallinnas käigu puhuks umbes 90 krooni kilomeetri eest. Karm aga õiglane. Karm selles suhtes, et keegi sellise hinnaga Eestis bussi ei telli ja õiglane selles osas, et jääb ära kohaliku reisijateveo turu konkurentsi solkimine. Reaalselt on see ka põhjus, miks Eestis ei ole levinud vanade busside harrastus, sest iga bussifirma vanima bussi viimase sõidu ja uunikumi staatusesse jõudmise vahele jääb periood, mida keegi ei jaksa kinni maksta. Vähe usutav, et keegi kohalik suudaks ka uunikumi staatuses bussi tellida sellises mahus, et seda vähemalt mittetulunduslikul tasemel ülal suudetaks pidada.
Kokkuvõttes oli tore hooaeg ja loodetavasti tuleb järgmine veel toredam. Järgmisel suvel võiks juba mingi pikema Euroopa otsa ette võtta.
Generaator laagrid küpsesid suure kihutamisega ära, ju olid siis lihtsalt ebakvaliteetsed, sest suure restaureerimise tuhinaga sai terve genekas uuesti mähitud ja renoveeritud, aga laagrid läksid ikkagi. Nüüd on uued laagrid ja laadimine toimub eeskujulikult.
Teise täisutusena teipisin mootori katte seestpoolt vastava porolooniga üle. Originaal mootorilärm hakkas lihtsalt ajudele. Ühe doonoriga tuli kaasa ka dermatiinist ja vildist läbitepitud mootorikate, mis võtab müra maha, kuid see oli eriti kole ja siis oleks kogu bussi mootorikatte funktsionaalsus ära kadunud. Kopikate alust ja prügikasti ei saaks kasutada ja mis kõige huvitavam - mootori katte olemasolu korral ei lähe tagurpidikäik sisse. Ilmselt polnud liinibussil seda vajagi, sest liinibuss tagurdab heal juhul ainult garaazi, ülejäänud sõidud on kõik otse suunas. Nüüd on poole vaiksem.
Selgus ka et talvisel perioodil ei saa jahutussüsteemis kasutada tosooli. Nimelt on tosooli paisumistegur oluliselt suurem kui veel ja kogu süsteem vajaks umbes 10 liitrist kinnist paisupaaki.Kui täita süsteem tosooliga nõutava normini, siis viskab vähemalt 10 liitrit soojenedes radika korgi vahelt välja. Buss on aga "musta numbri" registris ja nii suured ümberehitused ei ole sobivad. Pealegi pole kohta, kuhu seda paaki paigaldada, ainus koht oleks juhi süles ja see ei lähe kohe mitte. Lahenduseks on, kas kasutada jahutussüsteemis tavalist vett, nagu seda tehti vanasti või tosooli korral mitte avada suure ringi radiaatoreid, sel juhul on paisuva tosooli hulk oluliselt väiksem ja talvel külmaga mitte sõita. Mõistlikum on teine lahendus,sest vesi kipub ka garaazis külmuma ja pidevalt ei viitsi välja lasta. Tosool aga on külmakindel ja hoiab radiaatoreid ka suurema roostetamise eest. Talvel sõidame kaasaegsete bussidega, kui tekib väga suur tahtmine bussidega ringi kruiisida.
Ühe korra jäin ka paariks tunniks teele, nimelt kütuse torustik võttis õhu vahele, tegi pot-pot ja seisis keset suurlinna ristmikku. Kõik liisitud Daihatsude mehed tuututasid kui mina käiseid üles käärisin ja peale vea tuvastamist kogu etteande süsteemi õhutama asusin. Oma kaks tundi läks ikka ära, aga pärast oli minek oluliselt teravam, ju oli siis õhku juba pikemalt vahele imbunud.
Üritasin välja arvutada ka reaalset kilomeetri- või tunnihinda, juhuks kui keegi soovib bussi mingil põhjusel rentida. Kahjuks jäin jänni, sest kõikide bussiarvutamise valemite ja tabelite järgi tuli kilomeetrihinnaks ühe Kuusalust Tallinnas käigu puhuks umbes 90 krooni kilomeetri eest. Karm aga õiglane. Karm selles suhtes, et keegi sellise hinnaga Eestis bussi ei telli ja õiglane selles osas, et jääb ära kohaliku reisijateveo turu konkurentsi solkimine. Reaalselt on see ka põhjus, miks Eestis ei ole levinud vanade busside harrastus, sest iga bussifirma vanima bussi viimase sõidu ja uunikumi staatusesse jõudmise vahele jääb periood, mida keegi ei jaksa kinni maksta. Vähe usutav, et keegi kohalik suudaks ka uunikumi staatuses bussi tellida sellises mahus, et seda vähemalt mittetulunduslikul tasemel ülal suudetaks pidada.
Kokkuvõttes oli tore hooaeg ja loodetavasti tuleb järgmine veel toredam. Järgmisel suvel võiks juba mingi pikema Euroopa otsa ette võtta.
Tõnu Piibur
5116265