[riho]

Minu parim kukkumine oli kuskil aastal 1995. Rattaks oli Minsk. Oli värskelt veidike vihma sadanud ja kõik teavad, et siis jäävad kiirendustest eriti hästi jutid kruusa tee peal näha. Sõitsin mööda kruusateed, mille alt läks risti läbi päris suur kraav. Just enne seda kraavi oli tee peal paras kurv. Läbisin mina siis seda kurvi nii kiiresti kui sain (pakun, et kiirus midagi 50 kanti) ja jäin ise üle õla tagasi vaatama, et kas tõmbas ikka korraliku juti maha, samal ajal aga kaldusin ise tee serva ja just selle kraavi koha peal sõitsin juraki teelt välja (ehk teiste sõnadega, risti kraavi). Meeles, et ratas kadus kohe kuhugi alla ära ja kraavi vastaskalda maapind lähenes suure hooga kiivri klaasile kuni sellega kokku puutumiseni. Läks hästi tookord, tänasin jumalat, et kiiver ikka peas oli (aasta varem olin teinud ilma kiivrita raske avarii), lõin ratta käima ja ukerdasin kuidagi kraavist välja. Imekombel ei olnud rattaga kah midagi juhtunud.

Teine tragikoomiline kukkumine meenub veel varasemast ajast sääreväristajaga. Säärekal ei olnud millegipärast peal siduriketaste poolset kaant. Vaja oli käia lehe järgi ning sinna ma siis suundusingi. Lehe kätte saanud, õnnestus mul kuidagi säärekat ühe käega nii käima lükata, et säärekas läks käima, kukkus küllili ning siduri poolsed hammasrattad jäid ülespoole. Ise kukkusin muidugi sinna sääreka otsa ning jalas olnud dressipüksid olid hetkega ribadeks tõmmatud!