23-12-2003, 04:24 AM
Suurematest kukkumistest:
Oma esimene hüpe ikka, sellesama väikse mopikrossaga, mis avatariks on. Olin ise ka väike. Motamees näitas vörriga ette, mina oma mopiga siis järgi, aga täie kiirusega (noor, rumal ja esimest korda). Maandusin kuidagi poolviltu külili. Tulemus: kerge kohkumine.
Vanemas eas sai kord selle 250 ccm suzuki krossikaga maanteele mindud, et 1 pütt tühjaks söita (oli seistes täis jooksnud, ning madalatel pööretel turtsus). Kuid 5. käiguga täiel kiirusel otsustas korras olev pütt \"kokku joosta \" ning tagaratas momentaalselt plokkis. Selle pääle muidugi kohe ei tulnud, et sidurit tömmata. Taga ratas lohisedes kiskus ühte külge ette, ning siis järsku viskas teise ette: selle tulemusel lennutas minu üle sarvede maantee killustikule (önneks märg) rulluma. Näha oli ainult tsikkel-taevas-tee-tsikkel-taevas-... Kui siis löpuks uuesti püsti sain, kohe tsikkli juurde kraani kinni keerama. Siis kontrollisin luid endal, ning siis hakkas vaikselt šokivalu kaduma. Pealmisest nahast olid ilma jäänud köik kehal olevad nukid(puusad, pölvad ja küünarnukid) Kiiver hoidis peavigastustest ja kindad jätsid randmed puutumata.
Talvel lumme kukkuda on pehme, jääle valus, kuid ei kriibi nahka maha.
Ning kui järsul mäkketöusul krossikas poole pääl välja sureb, siis alla libiseda just eriti mugav ei ole.
Oma esimene hüpe ikka, sellesama väikse mopikrossaga, mis avatariks on. Olin ise ka väike. Motamees näitas vörriga ette, mina oma mopiga siis järgi, aga täie kiirusega (noor, rumal ja esimest korda). Maandusin kuidagi poolviltu külili. Tulemus: kerge kohkumine.
Vanemas eas sai kord selle 250 ccm suzuki krossikaga maanteele mindud, et 1 pütt tühjaks söita (oli seistes täis jooksnud, ning madalatel pööretel turtsus). Kuid 5. käiguga täiel kiirusel otsustas korras olev pütt \"kokku joosta \" ning tagaratas momentaalselt plokkis. Selle pääle muidugi kohe ei tulnud, et sidurit tömmata. Taga ratas lohisedes kiskus ühte külge ette, ning siis järsku viskas teise ette: selle tulemusel lennutas minu üle sarvede maantee killustikule (önneks märg) rulluma. Näha oli ainult tsikkel-taevas-tee-tsikkel-taevas-... Kui siis löpuks uuesti püsti sain, kohe tsikkli juurde kraani kinni keerama. Siis kontrollisin luid endal, ning siis hakkas vaikselt šokivalu kaduma. Pealmisest nahast olid ilma jäänud köik kehal olevad nukid(puusad, pölvad ja küünarnukid) Kiiver hoidis peavigastustest ja kindad jätsid randmed puutumata.
Talvel lumme kukkuda on pehme, jääle valus, kuid ei kriibi nahka maha.
Ning kui järsul mäkketöusul krossikas poole pääl välja sureb, siis alla libiseda just eriti mugav ei ole.
Arrogance diminishes wisdom !