06-01-2013, 20:06 PM
Koka elu peale utsebkast pääsemist oli suhteliselt lafaa. Päevas kord tuli vaaritada, ülejäänud aja sai nõ. kadunud olla. Kõik teadsid alati, et oled sööklas. See laienes ka väljaspoole sööklat. Hommikul kui kisati podjomm! siis läks hirmsaks rabelemiseks ja kõik jooksid välja. Korrapidaja ohvitser käis kõik kubrikud läbi. Üks mees magab! See on kokk, sosistas narjaadis olnud sõdur - ta oli öösel tööl. Ok. Las siis magab. Ja niimoodi alati. Hommikuvõimlemist ei teinud kunagi. Samas aga 1,5 aastat peale utsebkat möödus nii, et oli vaid üks päev kui vähemalt ühte söögikorda ei tulnud teha. Kõik päevad olin vähemalt korra rakkes. Aga see üks päev juhtus olema polügonil ilusal suvepäeval. Mõtlesin, et lähen käin ujumas. Teadsin mingi 10 kildi kaugusel olevat järve, mis muidugi jäi juba sakslaste territooriumile. Käisin ära. Isegi vees. Tagasi tulles küll kohtusin mingi saksa perekonnaga, kes natuke ehmatasid, kui kiilakas vene sõdur võsast välja murdis. Aga ei midagi hullu. Vot see päev olin küll "kadunud".