21-01-2013, 22:46 PM
keeraks jutu alko teemadele.
Meil sellega muret ei olnud, sest nagu üldtuntud tõdemus ütles: Alkohol on nõukogude sõduri vaenlane. Kuna teine tõdemus jällegi ütles, et Nõukogude sõdur vaenlast ei karda ja hävitab teda halstamatult, siis jäigi üle vaid küsimus, et... kuidas vaenlane kätte saada?
Kuskil siin sellest ka enne juttu teinud, kuis siis puhkuselt kamraadiga saabudes oli külakostiks kaasas kodune uudistoode: Viru Kange, oli teine vist pea 60 kraadi. Hea teist tarida, sest tollaste reeglite kohaselt võis lennukisse võtta vaid 1l vedelikke.
Saabumine toimus õhtul hilja, pimedas ja külmas. Raportile enam asja ei olnud, sai korrapidajale teatatud ja elu läks käima. "kartošku šarit, tsaiku kipit" ja ...
Oli ka asjatundmatule selge, et 2l 20-le ei piisa, leiti veel mingid õlled, tundmatud joogid ja lõpuks tuli lagedale otsida ka "vanake" mis oli mõeldud suhete määrimiseks roodukomandöriga (kes oli muideks täitsa muhe vana).
ja...
Hommikul kell 5.00 oli podjom po trevoge +12km "marš-brosok" Kiiremad kes esimestena magama said, olid ehk mõneks tunniks silma looja saanud, teised ei sedagi.
Trevooga põhjuseks, siis okseread roodu akende all, reetlikud pruunid pudelikillud ja kordumatud "duhhi" ehk aroomid, mis kasarmus heljusid. Ja muidugi ka "kogemustele tuginev riskianalüüs".
Ühesõnaga, 12km oktoobri jaheduses (-5c), täsivarustuses jne. esimene 6km allamäge, teine sama teed üles tagasi. Oleks siis taibanud plaskuga vett ühes võtta...
Esimesi kilomeetreid ei mäleta, tagasiteelt on meeles näoli lumehange kukkuvad kehad, mis lund ahmisid, eest viimse võimaluseni avatud sinelid ja "pš-d", Igastahes mahtusime patuga pooleks, normi, mis oli vist 1h 15m. Varustus jäi ka alles.
Kasarmusse naastes, anti käsk hommikusöögile suunduda, aga kuidagi isutu oli see olek, ja ka lõunasöögiks ei olnud see taastunud. Üllatusena muid repressioone ei järgnenud, teagi, oli selle põhjuseks varasemate mulksuvate postipakkide sisud, või muidu head suhted.
Ja tasuks mainida, et see oli üks viimasematest kordadest mu elus, kus korralikult täis sai oldud, iga kord kui pakutakse tuleb see "podjomm po trevoge" meelde...
Meil sellega muret ei olnud, sest nagu üldtuntud tõdemus ütles: Alkohol on nõukogude sõduri vaenlane. Kuna teine tõdemus jällegi ütles, et Nõukogude sõdur vaenlast ei karda ja hävitab teda halstamatult, siis jäigi üle vaid küsimus, et... kuidas vaenlane kätte saada?
Kuskil siin sellest ka enne juttu teinud, kuis siis puhkuselt kamraadiga saabudes oli külakostiks kaasas kodune uudistoode: Viru Kange, oli teine vist pea 60 kraadi. Hea teist tarida, sest tollaste reeglite kohaselt võis lennukisse võtta vaid 1l vedelikke.
Saabumine toimus õhtul hilja, pimedas ja külmas. Raportile enam asja ei olnud, sai korrapidajale teatatud ja elu läks käima. "kartošku šarit, tsaiku kipit" ja ...
Oli ka asjatundmatule selge, et 2l 20-le ei piisa, leiti veel mingid õlled, tundmatud joogid ja lõpuks tuli lagedale otsida ka "vanake" mis oli mõeldud suhete määrimiseks roodukomandöriga (kes oli muideks täitsa muhe vana).
ja...
Hommikul kell 5.00 oli podjom po trevoge +12km "marš-brosok" Kiiremad kes esimestena magama said, olid ehk mõneks tunniks silma looja saanud, teised ei sedagi.
Trevooga põhjuseks, siis okseread roodu akende all, reetlikud pruunid pudelikillud ja kordumatud "duhhi" ehk aroomid, mis kasarmus heljusid. Ja muidugi ka "kogemustele tuginev riskianalüüs".
Ühesõnaga, 12km oktoobri jaheduses (-5c), täsivarustuses jne. esimene 6km allamäge, teine sama teed üles tagasi. Oleks siis taibanud plaskuga vett ühes võtta...
Esimesi kilomeetreid ei mäleta, tagasiteelt on meeles näoli lumehange kukkuvad kehad, mis lund ahmisid, eest viimse võimaluseni avatud sinelid ja "pš-d", Igastahes mahtusime patuga pooleks, normi, mis oli vist 1h 15m. Varustus jäi ka alles.
Kasarmusse naastes, anti käsk hommikusöögile suunduda, aga kuidagi isutu oli see olek, ja ka lõunasöögiks ei olnud see taastunud. Üllatusena muid repressioone ei järgnenud, teagi, oli selle põhjuseks varasemate mulksuvate postipakkide sisud, või muidu head suhted.
Ja tasuks mainida, et see oli üks viimasematest kordadest mu elus, kus korralikult täis sai oldud, iga kord kui pakutakse tuleb see "podjomm po trevoge" meelde...