27-01-2013, 11:13 AM
Kaunist pühapäeva!
Tore oli lugeda eespool kirjutatud teekeetmistest, veekeetmisvahenditest ja ebaseaduslikest toidukordadest. Meil olid need kaks peatükki eriti taunitud ja võitlus nende ilmingute vastu käis kõigil rinnetel vahendeid valimatta.
Kõigepealt teekeetmisest ja sinna juurdekuuluvast sõnavarast. Teekeetmine meie keeles oli "tšifiiritamine" ja kõrgtehnoloogilise veekeeduabinõu nimeks oli "tšifirilnik." Valmistati neid "tšifirilnikuid" kõigist kättesaadavatest metallesemetest mis mahtusid kolmeliitrise purgi kaelast sisse. Žiletid olid kiviaeg ja neid ei kasutatud, põhjus oli üpris proosaline. Kui nende kahe žiletiga jõudsid kolm liitrit vett keema ajada jõudis ennem dembel kätte. Põhiliseks toormaterjaliks olid nende seadmete valmistamisel alumiiniumist dessertlusikad. Kolmene purgitäis vett kargas keema muinasjutulise kiirusega. Sellega kaasnes muidugi silmaganähtav pingelang. Kasarmus lambid muutusid minutiks ajaks kollaseks.
Üritasime asja veel moderniseerida ja kasutusele võeti alumiiniumist supilusikad, kuid need tuli välja prakeerida kahel põhjusel. Esiteks lambid ei muutunud laes mitte kollaseks vaid vaevu veel hõõgusid punaka tooniga ning hetke pärast sulasid kaitsmed üles. Kui aga kasarmu jäi ilma vooluta, andis relvahoidla üldhäire, nagu oleks sisse murtud ja seda jama mis sellega kaasnes keegi üle elada ei soovinud. Sellele järgnenud nn. "meroprijatije" võttis igasuguse tšifiiri isu ära.
Tšifiiri retsept: 3 liitrit vett, üks sajagrammine pakk Gruusia teed ja pool kilo sokolaadikomme "Matõljok", mis toodi linnast salakaubana väeossa. Kui vesi oli keema läinud, puistati pakk teed sisse, šokolaadi paberiga (foolium) kaeti purk pealt kinni ja mässiti käterätikusse, et jahtumine võimalikult aeglane oleks. Umbes kolmveerand tunni pärast oli jook saavutanud oma paraja konsistentsi ja sai asuda konsumineerima. Matõljok pisteti põsenurka ja kaifimine võis alata.
Dai boh muidugi selle üritusega vahele jäid. See tähendas järjekordset maratoni hipodroomile ja tagasi deviisi all, "Otsime uusi teeväljasid".
Kartuleid meil praadida ei saanud, köögi aken oli KPP aknast ilusti näha ja kui seal mingi liikumine oligi, siis see tegevus lõpetati momentaalselt. See oli ka ainus võimalik koht kus seda tegevust oli võimalik läbi viia. Ja ega keegi vist ei tundnud selleks ka mingit vajadust. Probleem mitte-eeskirjadekohase toitlustamisega seisnes hoopis selles, et õhtul linnast tulles toodi sealt kaasa head ja paremat ning vitsutati "po graždanskij". Öösiti käisid ohvitserid luusimas ja dumbotškaid kontrollimas, et vahele võtta neid kes olid sisse toonud ebaseaduslikku provianti.
Vahelejäämise korral oli enam vähem kindel pauk et sai veits lipata. Oleneb mida leiti. Saia, vorsti.....sellest tulenevalt ka häire põhjhus. Näiteks "zahvat hlebzavoda." I pagnali.
Tore oli lugeda eespool kirjutatud teekeetmistest, veekeetmisvahenditest ja ebaseaduslikest toidukordadest. Meil olid need kaks peatükki eriti taunitud ja võitlus nende ilmingute vastu käis kõigil rinnetel vahendeid valimatta.
Kõigepealt teekeetmisest ja sinna juurdekuuluvast sõnavarast. Teekeetmine meie keeles oli "tšifiiritamine" ja kõrgtehnoloogilise veekeeduabinõu nimeks oli "tšifirilnik." Valmistati neid "tšifirilnikuid" kõigist kättesaadavatest metallesemetest mis mahtusid kolmeliitrise purgi kaelast sisse. Žiletid olid kiviaeg ja neid ei kasutatud, põhjus oli üpris proosaline. Kui nende kahe žiletiga jõudsid kolm liitrit vett keema ajada jõudis ennem dembel kätte. Põhiliseks toormaterjaliks olid nende seadmete valmistamisel alumiiniumist dessertlusikad. Kolmene purgitäis vett kargas keema muinasjutulise kiirusega. Sellega kaasnes muidugi silmaganähtav pingelang. Kasarmus lambid muutusid minutiks ajaks kollaseks.
Üritasime asja veel moderniseerida ja kasutusele võeti alumiiniumist supilusikad, kuid need tuli välja prakeerida kahel põhjusel. Esiteks lambid ei muutunud laes mitte kollaseks vaid vaevu veel hõõgusid punaka tooniga ning hetke pärast sulasid kaitsmed üles. Kui aga kasarmu jäi ilma vooluta, andis relvahoidla üldhäire, nagu oleks sisse murtud ja seda jama mis sellega kaasnes keegi üle elada ei soovinud. Sellele järgnenud nn. "meroprijatije" võttis igasuguse tšifiiri isu ära.
Tšifiiri retsept: 3 liitrit vett, üks sajagrammine pakk Gruusia teed ja pool kilo sokolaadikomme "Matõljok", mis toodi linnast salakaubana väeossa. Kui vesi oli keema läinud, puistati pakk teed sisse, šokolaadi paberiga (foolium) kaeti purk pealt kinni ja mässiti käterätikusse, et jahtumine võimalikult aeglane oleks. Umbes kolmveerand tunni pärast oli jook saavutanud oma paraja konsistentsi ja sai asuda konsumineerima. Matõljok pisteti põsenurka ja kaifimine võis alata.
Dai boh muidugi selle üritusega vahele jäid. See tähendas järjekordset maratoni hipodroomile ja tagasi deviisi all, "Otsime uusi teeväljasid".
Kartuleid meil praadida ei saanud, köögi aken oli KPP aknast ilusti näha ja kui seal mingi liikumine oligi, siis see tegevus lõpetati momentaalselt. See oli ka ainus võimalik koht kus seda tegevust oli võimalik läbi viia. Ja ega keegi vist ei tundnud selleks ka mingit vajadust. Probleem mitte-eeskirjadekohase toitlustamisega seisnes hoopis selles, et õhtul linnast tulles toodi sealt kaasa head ja paremat ning vitsutati "po graždanskij". Öösiti käisid ohvitserid luusimas ja dumbotškaid kontrollimas, et vahele võtta neid kes olid sisse toonud ebaseaduslikku provianti.
Vahelejäämise korral oli enam vähem kindel pauk et sai veits lipata. Oleneb mida leiti. Saia, vorsti.....sellest tulenevalt ka häire põhjhus. Näiteks "zahvat hlebzavoda." I pagnali.