[Daff]

Armee ja Sõjalaevastiku aastapäev oli meie jaoks püha nagu iga teinegi. Üks igavene nuhtlus. Pidime ju olema pühade ajal eriti valvsad ja muretsema selle pärast, et kusagil keegi ei saaks pahandust teha. Oli vaja oma silm peal hoida kõigel, et pühad mööduksid kenasti, ilma vahejuhtumiteta.
Pühad iseenesest olid mõnes mõttes ka toredad. Jäeti ära hommikvõimlemine. Sööklas ootas pidulik hommikusöök. Siis pidime kõik nagu paabulinnud ennast üles lööma, see tähendab, et selga tuli panna paraadvorm oma kuldsete pagunite ja valge pluusiga.
Klubis toimus kindlasti kontsert, kus seersant Kurõljov karjus oma ansambliga laulda riigikorda ja sõjaväge ülistavaid laule. Kuidas nad küll suutsid niimoodi kisada?
Nagu aamen kirikus oli ka miiting sel päeval. Pataljoni komandör kiitis tublimaid. Üle anti mõni plekist aumärk, keegi sai ehk ühe paela juurde. Tuletati meelde, kui hea on meil nõukogudemaal elada, sooviti veelkord palju õnne kõigile ja miitingu lõpetas hümni kuulamine härdas vaikuses.

Siis järgnes kiire pidulik lõunasöök. Siinjuures tuleb kiitusega öelda, et pidulik oli tõesti pidulik, mitte jutumärkides, nagu vene ajal paljude asjade juures kombeks oli. Ja kui kõhud olid täis söödud siis hakkas õige tramburai pihta. Ootas teenistus, meie töö linnas.
Kui me kella neljaks linna jõudsime oli pool linna juba ennast kaelani täis kaaninud ja meie pidime olema need võlurid kes selle kaose nõiaväel likvideerisid. Kas see nüüd armee aastapäevaga seoses oli ei mäleta, aga korra laekus meile signaal, et ärge joodikuid rohkem kinni pidage, linna kainerid on üle koormatud, pole kuhugi kedagi enam võimalik majutada. Lubati “kinni pidada” ainult neid, kes tõenäoliselt ei suuda koduni kõndida ja on oht et nad varisevad maha ja külmuvad ära.

Kuna olid pühad, siis oli meil “usilenije”, ehk eriolukord ja linnas jõlkusime öösel kaheteistkümneni vähemalt kui mitte rohkem. Olenes kui pinevaks olukord linnas oli kujunenud. Hea tunne oli siis kui olid saanud veel selle viimase pärli ka kätte, ehk piduliku õhtusöögi nahavahele lajatada ja magama kerida. Selle järel võisid kergendusega ohata, õnneks said pühad läbi, jätkub hall argipäev. Pühad lõppesid mitteametlikult alles järgmine päev, sest peale pikka linnasolekut saime tunnikese vähemalt rohkem magada kui tavaliselt. Ja kui oli olnud väga resultatiivne õhtu väeosa jaoks siis olenes kombati tujust, anti vahel isegi kaks tundi juurde. See aga tähendas ülestulekut kas kell kümme või isegi üksteist tavapärase kella üheksa asemel. No mida sa vaene sõdur veel oskad elult tahta.