[Mufff]

Auto on 1938 aasta Buick Special ja oli omal ajal minu valduses. Tänaseks on otsija selle autoga kokku saanud.
...

Kas oled kindel, et jutt on samast masinast? Kas mõni raami või kerenumber ka teada on?
Rääkisin just Otiga... jah, ta on sinuga telefonis rääkinud. Aga tema arvates ei saa see olla otsitav isend. No hea küll, väljalaskeaasta ei klapi...
Sinu käes olnud Buick oli Oti jutu järgi A. Morgeni juurest pärit? Aga, Morgenil oli see Buick juba enne, kui Oti vanaisa selle 1989. aastal ära müüs... Midagi siin ei klapi!
Otsime edasi!

Elus ei klapi paljud asjad, kuid ära tuleb elada sellegi poolest. Viimati oli Ott kindel, et see ikkagi on tema vanaisa auto, kuid õnneks on meil põhiseaduslik õigus kõiges kahelda. Ka selles, et see ikkagi on Oti vanaisa Buick ja loomulikult ka selles, et Morgenil oli see auto enne, kui Oti vanaisa selle maha müüs ning kindlasti ka selles, et Oti vanaisa võis selle ju ka varem maha müüa. Ajalugu on dünaamiliselt muutuv teadus ja aeg on samuti suhteline mõiste. See tähendab, et aja möödudes hakkavad ka sündmused aja teljel liikuma.
Sellel autol on olemas vene-aegsed registreerimismärgid. Raami numbrit ei ole ja seda polnud ka passis, kuid on säilinud kere number koos värvi- ja salongi sisu koodidega. Mina omalt poolt rohkem teha ei saa, kuid Ott teab, kellega ta on suhelnud ja keda ma talle ka mainisin ning nendelt isikutelt on võimalik selle auto kohta veel mõningaid detaile teada saada. Omalt poolt võin üles otsida kere tehaselipiku, kuid seda tasub teha siis, kui on olemas võrdlusandmed.

---

Pikk jutt tuli, kellegile pahasti öelda ei tahtnud, tegelikult tahtsin öelda, et ärge raisake aega mõtlemise peale miks ei saa ja ei tasu, alustage kohe sellest kuidas saaks!

Lisaksin eelnevale igati mõistliku jutu juurde veel paar oma mõtet.
Üks asi on see,et ärge uskuge kunagi midagi ega kedagi. Tänu sellele jutule,et pole enam midagi alles ja kõik ammu kadunud, jäin ilma oma Opel Kapitäni esisillast. Üks eelmistest omanikest vandus,et pole enam midagi alles.......tegelt läks mööda kümme aastat ja kuu aega enne ühte telefonikõnet oli siis minu auto originaalne esisild rännanud Kuusakoskisse....... Siit siis mõte,et otsige härrased,ärge laske ennast mõtetest ja juttudest segada.....
Teine mõte on selline,et hakake kohe taastamiste ja otsimistega pihta.....liigne mõtlemine on tegude surm!
Aga jõudu auto leidmisel!

Siin on kaks mõtet meestelt, kelle ees juba ainuüksi nende mõtete eest võtan mütsi maha.
Kui midagi otsid ja midagi teha tahad, siis tee seda kohe ja praegu. Selliselt läksid kaduma vana Ikarus-60 ja Zil-158. Mõlemast oleks asja saanud, kuid oleks on tingiv kõneviis. Üks läks sulatusahju mõned kuud enne seda, kui mina hakkasin endale taastamiseks bussi otsima ja teise asukohta hoiti nii kiivalt saladuses, et pärast ei mäletatud enam sedagi, kus see buss asus (sellest polnud ka tolku, sest selle bussi aeg sai otsa tänaseks juba 6 aastat tagasi). Sellele vaatamata on täna taastamisel Zis-154 elektrodiisel buss - buss, mida väidetavalt Eestis enam polnud, kuid mille kaevasin välja Keila kandist.
Kui sa midagi väga otsid, siis ilmselt sa selle ka leiad. Kui see pole sinu asi leida, siis leiad sa midagi muud. Mina ei leidnud seda Ikarus-t ja Zil-i, kuid leidsin enda jaoks õiged bussid - puukatusega Scania Vabis Bulldog'i ja Zis-154-ja. Ja aega kulus mul selleks 3 aastat ja 3 kuud. Aga nagu vanasõna ütleb: "Kes otsib, see leiab."