04-04-2013, 20:14 PM
Lai veos nõukogude ajal oli hoopis lihtsam vedada kui praegusel ajal, kus kogu elu koosneb ainult parakrahvidest, keeldudest ja käskudest. Mõtlevale inimesele pole jäetud mingit mänguruumi, kõik on ette ära mõeldud. Ole mees ja ürita jääda etteantud piiridesse.
Nüüd siis ühest ekstreemsest laia veose vedamisest Ukrainast Eesti NSV-sse. Koormaks olid LEKTO krõpsutehase jaoks kartulihoidla angaari katuse fermid, mille üksikud detailid olid maksimaalselt kolm ja pool meetrit laiad. Kogu see kupatus tuli transportida Musta mere äärest Valka. Kolmest autost, mis missioonile suundusid, langes see au just minule kui kõige nooremale juhile, kes need kõige laiemad osad enda masinale pidi laadima. Vanemad irvhambad muidugi põhjendasid seda kogemuste kogumisega, mida mul vaja on, et tõusta lugupeetud juhi staatusesse.
Kogu reis, omandamaks kogemusi, kulges vahejuhtumiteta kuniks ette jäi Lätimaal Madona linn.
Sõit ise toimus kolonnis ja täielikus vaikuses. Selles mõttes vaikuses, et siis polnud veel jõudnud autodele individuaalsed sidevahendid raadiosaatjate näol, mida kaasajal hellitavalt “lällariks” nimetatakse. Jälgida tuli eessõitja siluetti või öösel tagatulesid. Kogu info tuli kinni püüda visuaalselt, verbaalne suhtlemine puudus. Kui teel oli oht siis selle kohta sa mingit infot ei saanud enne kui ise oma silmadega nägid, mida parasjagu näha oli.
Nii ka oli. Tuiskasime keset ööd Madona linna sisse kui tuulispask. Kodu oli lähedal ja iga kilomeetriga aina lähemale tuli, see aga tähendas, et kiirus aina kasvas. Koduigatsus rõhus tagant. Mäest alla pikeerides avanes mulle aga küllaltki jube pilt. Paremal oli saja-aastane tammevõsa ja vasakul, mingi eramaja väravas, seisis maakeeles välja öelduna GAZ-53 baasil sitapütt. Perspektiiv oli hapu, kuna silmajärgi hinnates oli mul vaba ruumi tunduvalt vähem kui mul oli koorma laiust. Hoog oli aga nii suur, et pidurdada enam ei jõudnud. Jõudsin ainult sügavalt sisse hingata ja nagu hävituslendur Gastello sihtisin selle kitsaskoha tsentrit, vaimusilmas ette kujutades, kui suur pauk nüüd käib keset öist vaikust. Pauku ei käinud. Oh imet küll. Kui ma lõpuks julgesin peeglisse vaadata, siis minu suureks rõõmuks oli koorem alles. Ainult ühe väikese lisa võrra rikkam. Ühe fermi otsas rippus selle fekaaliveoki peegel koos vartega, mis oli jõhkralt auto küljest maha rebitud.
Ma ei taha igatahes tänase päevani teada mida arvas see fekalist, kui ta hommikul auto juurde siirdus. Ühes olen ma kindel, et seda monoloogi siia kirja ei kannataks panna. Tsensuurseid sõnu selles avalduses , ma arvan, lihtsalt pole.
Eessõitjad aga andsid tuld edasi, mis mulgi üle jäi. Kihutasin tuhatnelja järgi. Lõpuks otsustas karja juht siiski peatuse teha ja olukorda hinnata, ise rahulikult rääkides: ma olin kindel, et sa sealt urust läbi ei mahu, aga näed, ümeramehel vedas.
Peegli, kui asitõendi, viskasime kaugele viljapõldu ja reis jätkus.
Nüüd siis ühest ekstreemsest laia veose vedamisest Ukrainast Eesti NSV-sse. Koormaks olid LEKTO krõpsutehase jaoks kartulihoidla angaari katuse fermid, mille üksikud detailid olid maksimaalselt kolm ja pool meetrit laiad. Kogu see kupatus tuli transportida Musta mere äärest Valka. Kolmest autost, mis missioonile suundusid, langes see au just minule kui kõige nooremale juhile, kes need kõige laiemad osad enda masinale pidi laadima. Vanemad irvhambad muidugi põhjendasid seda kogemuste kogumisega, mida mul vaja on, et tõusta lugupeetud juhi staatusesse.
Kogu reis, omandamaks kogemusi, kulges vahejuhtumiteta kuniks ette jäi Lätimaal Madona linn.
Sõit ise toimus kolonnis ja täielikus vaikuses. Selles mõttes vaikuses, et siis polnud veel jõudnud autodele individuaalsed sidevahendid raadiosaatjate näol, mida kaasajal hellitavalt “lällariks” nimetatakse. Jälgida tuli eessõitja siluetti või öösel tagatulesid. Kogu info tuli kinni püüda visuaalselt, verbaalne suhtlemine puudus. Kui teel oli oht siis selle kohta sa mingit infot ei saanud enne kui ise oma silmadega nägid, mida parasjagu näha oli.
Nii ka oli. Tuiskasime keset ööd Madona linna sisse kui tuulispask. Kodu oli lähedal ja iga kilomeetriga aina lähemale tuli, see aga tähendas, et kiirus aina kasvas. Koduigatsus rõhus tagant. Mäest alla pikeerides avanes mulle aga küllaltki jube pilt. Paremal oli saja-aastane tammevõsa ja vasakul, mingi eramaja väravas, seisis maakeeles välja öelduna GAZ-53 baasil sitapütt. Perspektiiv oli hapu, kuna silmajärgi hinnates oli mul vaba ruumi tunduvalt vähem kui mul oli koorma laiust. Hoog oli aga nii suur, et pidurdada enam ei jõudnud. Jõudsin ainult sügavalt sisse hingata ja nagu hävituslendur Gastello sihtisin selle kitsaskoha tsentrit, vaimusilmas ette kujutades, kui suur pauk nüüd käib keset öist vaikust. Pauku ei käinud. Oh imet küll. Kui ma lõpuks julgesin peeglisse vaadata, siis minu suureks rõõmuks oli koorem alles. Ainult ühe väikese lisa võrra rikkam. Ühe fermi otsas rippus selle fekaaliveoki peegel koos vartega, mis oli jõhkralt auto küljest maha rebitud.
Ma ei taha igatahes tänase päevani teada mida arvas see fekalist, kui ta hommikul auto juurde siirdus. Ühes olen ma kindel, et seda monoloogi siia kirja ei kannataks panna. Tsensuurseid sõnu selles avalduses , ma arvan, lihtsalt pole.
Eessõitjad aga andsid tuld edasi, mis mulgi üle jäi. Kihutasin tuhatnelja järgi. Lõpuks otsustas karja juht siiski peatuse teha ja olukorda hinnata, ise rahulikult rääkides: ma olin kindel, et sa sealt urust läbi ei mahu, aga näed, ümeramehel vedas.
Peegli, kui asitõendi, viskasime kaugele viljapõldu ja reis jätkus.