[Daff]

Sellest, kui palju rattaid on alt ära lennanud sõidu ajal, võib teha tervelt eraldi teema. Sissejuhatuseks toome siia ühe esimestest seikadest, mis minuga antud valdkonnas on juhtunud.
Tegevuspaigaks oli Uulu-Valga maantee. Veneajal ta vist küll sellist nime ei kandnud aga vahet pole. Arusaadav vähemalt.
Ma arvan, et paljud teavad kohta Abja-Paluoja ja Karksi Nuia vahel, kus all paremal orus on ilus maaliline järv. Kohanimega ei oska välja tulla, lihtsalt teadmised geograafias nõrgad.
No ja kulgen mina siis MAZ tüüpi samohoodiga kodu poole ning just selle järve kaldal oli mul vaja peeglisse vaadata hetkel kui haagise alt hakkas ratas irduma. See on vaatepilt mis tasub nägemist.
Huvitav on veel asjaolu, et peale seda kui ratas on auto alt eemaldunud, mingil arusaamatul viisil tema kiirus kasvab. Mina muidugi, vaadanud kogu selle protsessi kenasti lõpuni, jäin suu ammuli ootama, mis edasi. Ratas veeres rõõmsalt mõne hetke auto kõrval, siis keeras kaarega paremale, hüppas üle kraavi ja edasi nõlvast alla üle heinamaa otse järve suunas. Pidasin kinni ja jäin pisarsilmil eemalduvat ratast vaatama. Viimane aga tõttas sirge seljaga järve suunas. Jõudnud veepiirini jäi mulje, et esimesed meetrid ta lihtsalt kulges vett müüda nagu Jeesus. Tunne võis muidugi petlik olla, arvestades emotsionaalset seisundit, kus hingeline tasakaal oli parlanksist välja löödud.
Siis moodustus ilus lehvikukujuline laine ja mõne meetri pärast ta kadunud oli. Ja kui keegi seda ratast sealt ära pole varastanud, siis lebab ta seal vetevallas jumala rahus ka praegu. Olgu vesi talle kerge.