[Tift]

Meie kandis oli piimapüttidel üks kummaline omadus. Nimelt juhtide ja laborantide eraellu sekkuda.

Osa pütimehi seilasid linnade ehk tsehhide vahet, neil pold laborante ega miskit, rohkem nagu kaubavedu, vedel kraam - enamus oli ikka piimatooted, aga juhtus ka, et vahel sai oliivõli kalakombinaati veetud raudteetsisternidest.
Aga see selleks. Suurem osa pütte siiski vedasid majanditest piimakombinaati seda valget ollust. Seal siis manööverdati masin mahaandmispumba juurde. Enne torudega ühendamist löödi piim segajaga segamini ja laborant võttis proovid. Kuid enne seda maitses ka nii-öölda...keelega. Et kuidas maitse on... Ükskord, oli üks mudu viisakas vana see autojuht, kuid laborant muudkui kilkas, et kaalika-maitse ja kaalika maitse. Papi aga ei old asjaga sugugi nõus ja käratas laborandile:" Mis sa tüdrik siin seletad! Öö otsa riista suus hoidnud, nüüd ei tunne enam piima maitset!"
Koorem sai siiski vastu võetud, kuid nalja oli nabani!
No üitskõrd olin Tartumaa idapoolsete valdade metsades seilemas - vahel tuli sealt piimapunktidest vedelikku peale võtmas käia. Hommikul vara,nagu piimamehed ikka. Tegu oli märtsikuus, kella kuue paiku. Tee kulges läbi metsa, sinka-vonka, ilm oli kergelt sula ja tee kuradima libe, nigu klaas. Äkki ilmus käänu tagant üks memm, hääletas isuga. Võtsin ta pääle. Oli igavesti jutukas tädi, jõudis esimese kilomeetriga krt ära tüüdata oma kapsasupi-jutuga. Uinutas, niiöölda, valvsuse ja ühes kurvis viskas libe tee ja poolik pütt me suksu kenasti teeäärsesse võssa.. Hea, et kraavi polnd, lumi sula...ja rattad käisivad all ringi, sest libe oli. Memm vupsas autost välja nigu noor kits ning kadus võpsikusse. Ma mõtlesin, et näe, kas hakkas hirm või lõi kõhu valla... Aga paari minuti pärast oli tädi jälle platsis, kaenla all unik kuuseoksi. Neid rataste alla laotades veeresime kenasti jälle teele tagasi. A memm oli kuni Alatskivini kenasti kuss ...

---

Üks lugu veel. Olin kord ühe "püssi" omanik. See oli päris ülbe väljanägemisega Opel Kadett, luukpära, sinine metallik, väga hää minekuga asi. No kord kenal suvepäeva pärastlõunal seisin foori taga. Kõrvale ujus üks null-üheksa, roolis kergelt habetunud näoga nokamütsimees, kõrvalistmel teine samasugune. Vahtisid siis mind vai minu autot sihukese näoga, et noh, kutt, kas sel kärul ka mingit minekut on. No ma siis seal seistes andsin nats gaasi...ikka vrõnn ja vrõnn-vrõnnnnnõnnn... Asi läks aina suuremate pöörete pääle ja võis arvata, et rohelise süttides saab kuulda kahe masina ketsivilinat. Naabermassina kapoti all vingus kah mootorike päris tublisti juba...ja siis tuli rohelin...ja null-üheksa kargas kohalt minema nagu oleks teda mürsk tagant lükanud...mina aga panin rahulikult käigu sisse ja liikusin tasakesi oma teed...