[Jaanus]

Jätkaks teemat nende kiiresti kiirendavate autode teemal, mis küllaltki ootamatutes keredes. 90-ndate algul oli tuttaval kapsaroheline 07. Kapoti alla oli aretatud kahe nukkvõlliga Lancia või Alfa-Romeo jõuallikas koos käimakastiga.(aastad on teinud oma töö, ei mäleta enam) Igatahes liikus too sõiduk kordi edevamalt kui tava-Ladad. Ei oska ma arvat, mis menetlusega ta tänavalegaalseks tollel ajal sai. Venemaale ta lõpuks ära müüdi.
Umbes samasse aastasse, oli mul Opel Rekord. Kes Tartut teab, siis Riia mäest alla, üle ristmiku ja üle Emajõe silla on fooriga ristmik. Kohe enne tanklat. Jõuan siis mina sinna kui kõrvale tekib juba tollel ajal päevinäinud ja räsitud Sierra. Tüüpidel selline nägu peas, et selle Opeli kustutame küll ära. Võtsin väljakutse vastu. Kollasega oli juba sidur lahti ja rohelise süttides ei tahtnud mootori 2,0 liitrist saadud jõud kuidagi maha jääda. Kiirendasin täpselt 50-ni ja mingi kõhutunne käskis jala gaasilt tõsta. Tallinna ööklubi juures (ei teagi mis seal tollel ajal oli) teeb tee sujuva parempöörde. Sinna kurvi taha see Serraari kadus, igast aknast teatud sõrmekombinatsioonid väljas. Kui mina sinna kurvi taha jõudsin olid tüübid juba politsei poolt kinni peetud ja naljatujust üsna kaugel. Ilmselt kaitses jumal ka Opeli juhti, kes oma masinaga peab maapealse põrgu läbi tegema.
Tulles praegusesse aastasse, siis kulgen 94 aasta kandilise kerega Voyageriga. Kaugelt paistab pesuehtne family-vagon. Mõeldud mugavaks liiklemiseks. Ainult et meeriklased on selle kapoti alla sokutanud 3,3 liitri ja V6 konfiguratsioonga ja paljude kiluvattidega mootori. Ärge nüüd arvake, et ma paadunud liiklushuligaan olen, aga vahel teeb ikka tuju heaks küll, kui kellegile tagatulesi näitad. Eriti veel sellisele kes ise norib ja niisugust asjade käiku uneski ei oska ette näha.
Parimat Jaanus.