[honkomees]

... Oma maamaja on tore aga kui nädal tapab ära ja midagi teha ei jaksa ja silme all laguneb ei ole see ka tore. Pealegi minu, minu naise ja lapse tervis on mulle olulisem kui "kodu omamisetunne"....

No kui nädal tapab, siis nädala sees iga õhtu peale tööd ikka midagi jõuad teha. Tulen riigitöölt koju, noh kui poes ei käi siis tavaliselt kella 18 jõuan, tunne laipväsinud, koduteel tükib silm vägisi looja ja kodus tahaks vaid pikali visata .... riietevahetus, paar suutäit ja iseloomu näitamine ehk tööde kallale asumine, nt muru niitmine või lume kühveldamine, talvepuude tegemine või aialapi harimine - no tööd jagub kuni pimedani kindlalt ja mis huvitav, OMA TÖÖ juures kaob väsimus ja teed isuga kuni pimedani, siis tuled tuppa/töökotta ja asud tubaste tööde juurde ja nii umbes kella 11-ni õhtul. Siis väike õhtueine, arvutiga tutvumine ja tudule umbes pool üks ning kella poole kuue või kuueni öörahu. Ja pole kunagi unetuse üle kurtnud ning uus päev algab. Aga linnas laste juures on õhtul nii mõttetu tunne, teha pole midagi ... Maal on loodus, hobid: jaht, mesilased - linnas stress.
Töö juurest mõnikord saadetakse reisile, ka väljamaale, ei saa mitu päeva koju ja närv must, mida kõik oleks selle ajaga jõudnud teha, tervis läheb kohe käest ära.
P.S. Kui maamaja maha jätta, siis laguneb ta kohe kindlasti, mind küll see ei lohuta, et minu silmad seda ei näe.