[viplala]

aga sellegipoolest ei näe ma põhjust, miks peaks
lihtsalt mugavusest või hoolimatusest noori puid maha tapma.

Küsimus ei ole tapmises. Sa tapad alati midagi kui sa jala maha paned. Küsimus on lihtsalt tavalises pragmaatilises elus nii, et sa ise endale liiga ei tee ja samas ka ei rüüsta. Nagu ma ütlesin, ei ole asi selles, et peale mind tulgu kasvõi veeuputus, et muudkui lähen ja tapan kõike. Sa toimetad omi asju, teed omi tegemisi, paar puud siia või sinna, no ei ole see maailma lõpp ega ka metsa oma. Mets taastub, taastub palju hullemast kui see mida suudab üks omanik oma traktoriga metsale teha kui ta heaperemehelikult käitub. Ei ole vaja igat oksa ja puukest säilitada kui ta jalgu jääb. Ei ole vaja selle jaoks osta kallist tehnikat ja omi konte murda. Mets on mets. Me saame sealt eluks vajalikku, see on meie vahend eluolule. Mõnes mõttes nagu tööriist. Mitte saag ei ole eriline tööriist metsas vaid mets on tööriist meie elus, anda meile midagi. Metsa omadus on see, et kui sa seal jala maha paned, siis tegelikult ei juhtu seal suurt midagi. Läheb seal paar puud, mõned miljonid kõrrelised, paartuhat tigu,  seitse sada juurt jne, ülehomme on kõik taastunud. Kui ei tapa ja ei rüüsta, siis ei juhtu ühe elu jooksul mitte kui midagi halba. On lihtne suhe sina mulle, mina sulle. Oksake siin, puuke seal... see ei muuda seda suhet.

E: ma tahtsin selle kõigega öelda, et ei ole vaja lolliks minna asjadega. Jube palju on sellist must/valget teemat tänapäeval. No ei ole must/valge kõik. Sinna vahele mahub pärs palju tavalist halli igapäevast elu ja normaalset käitumist.