[Seiklusminister]

Muinasjutt algas ilusal kevadisel mai hommikul kui avastasin, et hoovis pole ühtegi hobiautot. Viimasteks autodeks on olnud sapikad ja eelmise aasta masin oli Nissan NX 100. Kõik nad olid hooaja lõpuks maha müüdud ja nüüd ihkas hing ameeriklast. Vaadates autode müügikuulutusi andis rahakott häiret ja mõistus tuli koju. Varasem kogemus on näidanud, et kui hoovis on ka mõni uuem masin, siis ega hobiautoga sõiduks eriti aega ei jää. Lahendus oli kiirelt varnast võtta ja müüki läks mu Seiklusmobiil Renault Captur. 

Kuna nüüd oli majaesine täitsa tühi, siis tuli asuda tegutsema. Kammisin läbi nii Soovi, Okidoki, Kuldsebörsi ja Auto24, aga midagi põnevat silma ei jäänud. 5. mai hommikul jäi silm pidama ühel väikesel valgel putukal. Hind oli mõistlik, auto asus Tallinnas ning autol oli just tehtud pikk ülevaatus. Auto oli olnud ühe vanuri käsutuses, kes oma vanuse tõttu polnud viimased 8 aastat autoga liiklusse jõudnud. Kuna auto välimusega väga naistes lööki pole, siis polnud autole ka väga palju huvilisi. Minule ta omapärase kujuga sobis ja nii saigi auto koju toodud.

Omaniku lapselaps kiitis autot ja rääkis, et ainukesed probleemid on pikast seismisest peale jäävad esipidurid ja üks kinniolev amort tagasillas. Lasin selle ühest kõrvast sisse ja teisest välja, sest iga müüja kiidab ikka oma kaupa. Kodus perele rääkisin, et just sai uus auto soetatud ja lähme õhtul järele. Autoks on kahe-ukseline sportmasin ja näeb välja nagu Ferrari. Auto juurde jõudes ütles vanem laps tabavad sõnad: "See on ju täielik romu".

Auto nägi välja selline: