[Formika]

Väga raske on tänapäeval väita, milline see lõppkvaliteet neil autodel oli. Tehti neid ju mitmes etapis. 
 1. Oli vaja saada 6 autot paraadiks valmis, no saadi. Vaja läbida mõned kilomeetrid, no tehti. 
 2. Pärast paraadi putitati kindlasti veel paar nädalat ja siis Moskvasse. 1000 km, mille käigus kõik autod lagunesid.
 3. Pärast seda pikk lastehaiguste ravi, mille käigus ehitati veel 4 autot. Pärast seda jagati autod laia ja neli anti Mongoolia seltsimeestele. Seda me ei tea, kas esimese kuue hulgast või hilisemad. Ei saanud ju oma marki väga täis teha, pidid ikka sõidetavad autod olema. 
Veel on juttu, et viimane teadaolev isend sõitis Leningradis veel 50-ndatel ringi ja pärast seda kadus ajaloo areenilt. 
Samuti ei saa me kunagi teada, kui suur oli USA-st tarnitavate detailide osakaal. Moka otsast mainitakse, et sealt saadi elektri ja mõõte seadmed. 
Lisan siia juurde veel Mootor, käigukast, tagasild, amortisaatorid, roolimehhanism. Asjad mida kindlasti Putilovis ei tehtud, sest muidu oleks need valud ja vormid hiljem ZIS 101 tootmises kasutusele võetud.
 Kokkuvõttes kogu selle arutelu üle, mis siin foorumis on toimunud, teen mina, võibolla eksliku järelduse:
 1. Kindlalt toodeti kohapeal detailid, mis on erinevad Buickist (veljed, rehvid, embleemid ja kopsikud)
 2. Võidi toota (raam, puitkarkass, istmed, esisilla tala, radiaator, sise polster, kaitserauad, vedrustus, bensiinipaak, klaasid, summuti)
 3. Väga, väga kaheldav ( kereplekid, kogu uste furnituur, piduri süsteem, rooli süsteem ja muud pisividinad)
Muidugi, ei saa ma endale mingit ligadi-logadi auto tegemist lubada ja eks seltsimehed tahtsid ka ameeriklastest paremat autot teha aga välja tuli nagu alati.