[valdo]

... ei tea selle auto omapärasid (tinapahtliga silutud kere) ...

Tinapahtlist tingit omapärad:

1. Liivaprits tuleb ära unustada - see viib kogu tina kerelt minema ning siis seisavad ees suuremahulised pahtlitööd. Sileda pinna korral ei ole see väga kriitiline, aga probleem on nn \"järskude\" valtsidega - uksepiilarite nurgad, pagasnikuluugi ava ääred jne. Pobi stantsid ei olnud täpsed ja jätsid kandiluste nurkade asemel tihti liig ümarad, mistõttu kandiline \"nurk\" moodustati tehases tihti tinajoodisest. Tavalisest kaasaegsest pehmest pahtlist niisugune nurga \"tagasikasvatamine\" on problemaatiline, võib-olla aitavad seal vaid nn \"vedela metalli\" laadsed \"ködid\"...

Muide, Pobi kerel on kokku kümneid kilosid tinapahtlit. See peaks näitama pahtlitööde kogumahtu (kui algne tinajoodis on rumalusest või muul põhjusel kadunud). Mõnes kohas on tinapahtel muide kuni 4 mm paksune (vähemalt 1949. aastal valmistet 1. seeria autol).

2. Vana roosteseguse värvi saab eemaldada mehaanilise (relaka või trelli osa paigutet) terasharjaga, kuid siis tuleb sisetunde järgi kindlaks teha tinapahtli kohad ja neid käsitleda üliettevaatlikult. Neile tuleb terasharjaga läheneda kas väga väikese nurgaga ja õrnalt või soovitatavalt kogunisti vaid liivapaberi-põhise lihtvkettaga. Vähemgi vale liigutus viib joodise minema ning kui tegemist on tinaga \"üleskasvatatud\" terava nurgaga, siis on selle hilisem taastamine paras töö. (Mis seal salata, ka ise oma auto kerel lasin ühes kohas rumalusest sellise nurga ümaraks ja hiljem taastasin nn \"vedela metalliga\". Hiljem vältisin.)

3. Keevitada tuleb üliettevaatlikult, sest see sulatab tinapahtli ära. Jälle tuleb juhinduda sisetundest, kus kuidas talitada ja kus on karta tinapahtli olemasolu. Gaasikeevitus on täielikult välistet, traatkeevitus on soovitav tinapahtli kohtades teha nn \"jurtshaaval\", lastes vahepeal jahtuda (et detail suures pinnas ei kuumeneks ning tina sulaks vaid vahetult keevituskohal, mitte aga kaugemal. Samas ei saa sellist tüüpi keevitust ka vältida - nt paljusõitnud keredele tekivad ukseavade (-piitade) ülaossa vibratsioonipraod, seal on aga kogu piit kaetud reeglina paksu tinakorraga.

Ning tagatipuks on väga \"mõnus\" teha traatkeevitusega laekeevitust, kui sealt iga keevitusjurtsu peale sulatina käte/riiete peale pritsib. Põletus on siiski väike probleem võrreldes hilisema \"kuumaastikuga\" keevituskohas - mina täitsin enne kruntvärvi/pahtlit suuremad \"tinasulamisorud\" keevituskohtades igatahes \"vedela metalliga\".

Ning lõpuks (mis ei ole küll seotud tinapahtliga) - (uued) plekid on Pobidel väga kõikuvate mõõtmete/kujudega, mistõttu ei pruugi teiselt autolt võetud ja/või uute varuosadena leitud ette sobida. Vahel saab asju \"järgi aidata\" painutamisega, tihti on tarvilik aga lõikamine/keevitamine (mis on aga omakorda komplitseeritud tinapahtli tõttu).

Esitatu on resümee omist kogemusist viimase paari kuu jooksul oma Pobi kallal sooritet keretöödest (mille käigus sai umbes viiendik kõikidest keretöödest mingitpidi tehtud).