[Jesper]

Minuarust on see viisakustsirkus juhile palju keerulisem asi, mida läbi hekseldada - linnas nagunii peatud iga kolmanda sebra ees, see on rutiin, mitte mingi hirmus vaev. A kui satub see viisakas, siis sisuliselt ma olen juba nagunii protsessiga alustanud, aga nüüd pean lahendama viieosalise võrrandi: kas ta viipas ikka mulle, mitte lapsele või sõbrale vms kas kuskil pole veel kedagi, kes tahab läbi lipsata jne. Pmst jään ikka praktiliselt seisma, hindan olukorda ja siis kui õhk on puhas, liigun edasi. Vahel see viipaja mõtleb ka ringi ja otsustab ikkagi ette spurtida, seega koguaeg peab ka teda silmas pidama... kokku tuleb kümme korda rohkem tegevusi kui see üks rutiinne stop-start.

Õnneks see totter viisakusega ülepingutamine on jalakäijate puhul suht kadumas, järgmine peavalu on jalgratastega - kuna põhimõtteliselt ühiskond on juba kokku leppinud, et jalgratturile antakse võimaluse korral ülekäigurajal teed, aga mingi 10% lamba-Antse raiub endiselt oma ajale jalgu jäänud paberiõigust taga, siis tekib nii roolis kui sadulas kõvasti täiesti tarbetut tõmblemist. Teoorias ületab velo tee nii kiiresti, et auto ei pea isegi pidurdama, piisab korraks gaasi maha laskmisest, aga paljud jalgratturid ootavad peatumise ära ja no ega ise sadulas ka ei julge alati teele välja sõita, sest mõni üksik paneb vastupidi just gaasi juurde, et kõik ikka näeks ja märkaks tema suurt eesõigust.

Miskipärast kui ma selle kiirenduse peale omakorda kiirelt jala üle sadula viskan ja jalakäijaks digimuutun, siis rammitakse pidurid põhja... Nagu mõlemad oleks kergemini ja kiiremini minema saanud ilma selle tsirkuseta, täiesti tarbetu esinemine. Võin samas mürki võtta, et kui kiirusepiirangutest ja "föönitamisest" juttu tuleb, siis need samad tuhajuhanid hakkavad nagu üks mees siristama termineid nagu "ühtlane liiklusvool" jms.