[Väravamehaanik]

Loomulik asjade käik on see, et suuremat lumepalli hakatakse ikka väiksemast kokku veeretama, selles mõttes on väikemuuseumite, näituste, ja väljapanekute idee suunatud ikka selles suunas, et teha Eestisse ka ükskord tasemel tehnikamuuseum.
Mina isiklikult ei usu kuigi palju riigi võimekusse tegeleda vanatehnikakultuuriga. Sai kunagi ühte projekti korraldatud, kaasatud olid igasugu valla võimalused ja Euroopa Liidu toetused ja lõpuks koitis tõdemine, et seda suurt Euroopa toetust oodates oli asi juba mitmeid kordi odavamalt valmis.
On ka ilmagi selge, et Kultuuriministeerium on Eesti Vabariigi valitsuses pigem selline pehme ministeerium, kellel lastakse eksisteerida ja vahel laulupidusid korraldada. Kultuuri-, haridus- ja meditsiinivaldkond ei suuda meil kunagi ise midagi investeerida, heal juhul suudetakse suurärimeeste raha vahendada.
Minu kergesti mõjutatav hilispuberteet sattus sellesse perioodi, kus ma sain aru, et mina pean midagi riigi heaks tegema ja kui riigil võimalusi on, siis ta saab midagi väetite ja rõhutute heaks teha. Vanatehnikahuvilised ei tundu paraku mingilgi moel rõhu all olevatena. Pigem on tegu ettevõtlike inimestega, kes saavad ise oma asjadega hakkama. Sestap kui mina oleks kultuuriminister, siis ma ütleks, et tehke - poisid. Kui vaja anname maad ja nõustame, aga maksma ja tegema peaksite küll ise.
Kuna meil ei ole kombeks viriseda, siis minu panus vanatehnikamuuseumisse võiks olla vahetusfondis oleva tehnika ettevalmistamine. Pidevalt muuseumisse seismiseks midagi anda ei ole, sest ise tahaks ka vahel sõita, aga mõnes luksusautostendis aeg-ajalt eksponaate vahetada võiks küll.

Mis on sinu panus kodanikuna Eesti tehnikamuuseumisse?