29-06-2012, 15:02 PM
(Seda postitust muudeti viimati: 30-06-2012, 17:29 PM ja muutjaks oli Ishijupp.)
Uskumatu, viimane postitus 2008 aastast!
Panen paari sõnaga kirja vahepeal toimunu, just for record, hea vanaduspõlves lugeda
Tulevastele ehitajatele- unustage emmilistel, millel sünnipoolselt ette nähtud süüte tsentrifugaalregulaator, igasugused konaktivabad süütemängud ära! Alguses võib tunduda küll hooletu ja mugav, aga hiljem hakkavad jamad pihta- muutumatult hilisevõitu süüde ei ole sõitmiseks mõnus, varaseks sätituna aga lõhub käivitades jalaluid. Lisaks ei saa kontaktivabaga süüdet märkide järgi paika panna (kui, siis ehk stroboskoobiga...). Originaal süütemäng läks peale tagasi, toetama kombineerisin transistorsüüte, mille analooge pakkus (vist) Oomipood. Kõik hea, mida pakub originaalsüüde jäi alles, sädelemine kontaktide vahelt igaveseks unustatud ja säde küünlas tugevam.
Ja veel üks pisuke soovitus, mida järgides võite säästa olulisel hulgal oma närvirakke ja aega ning mille edastamiseks ma selle teema tegelikult üles soojendasin- ÄRGE TOPPIGE OMA TSIKLILE KÕRGEPINGEJUHTMEID (süütejuhe), MIS POLE SARNASELE TSIKLILE ETTE NÄHTUD! Aegade algusest saadik on mind meeleheitele ajanud nõrk säde, seda isegi Honda süütepooli ja kallite "silikonjuhtmetega", millest viimased sai paigaldatud kohe, enne esimest kapremondijärgset käivitamist. Kuna mootori ühtlase toimimisega olid probleemid, siis puhastasin karbussid, seadsin kõik kontaktivahed- , süüted-, klapivahed õigeks ja vahetasin ka küünlajuhtmed ja... esimest korda nägin ma milline peab sellel tsiklil säde olema. Loomulikult kadusid kõik senised hädad, mootori võib vastavalt suvale panna kasvõi aeglasele valsile metronoomi mängima.
Üldisemalt- ratas on läbi suvede olnud kasutusel, tema selga ronin ma ka ilma täisvarustuseta, seepärast naudib Dnepr minu jagamatut tähelepanu palavatel ilmadel, jahedatel tõuseb au sisse kaasaegne bokser ja ainult vihmaga austan oma soovidega neljarattalist. Tõsisemat remonti on ta nõudnud minimaalselt- sidur vajas vahetamist, tagareduktori tigu sõitis ennast hambutuks ja korra jättis ka elektrisüsteem (süütelukk) mind teepervele, ülejäänud aeg on olnud sõidurõõm.
Panen paari sõnaga kirja vahepeal toimunu, just for record, hea vanaduspõlves lugeda
Tulevastele ehitajatele- unustage emmilistel, millel sünnipoolselt ette nähtud süüte tsentrifugaalregulaator, igasugused konaktivabad süütemängud ära! Alguses võib tunduda küll hooletu ja mugav, aga hiljem hakkavad jamad pihta- muutumatult hilisevõitu süüde ei ole sõitmiseks mõnus, varaseks sätituna aga lõhub käivitades jalaluid. Lisaks ei saa kontaktivabaga süüdet märkide järgi paika panna (kui, siis ehk stroboskoobiga...). Originaal süütemäng läks peale tagasi, toetama kombineerisin transistorsüüte, mille analooge pakkus (vist) Oomipood. Kõik hea, mida pakub originaalsüüde jäi alles, sädelemine kontaktide vahelt igaveseks unustatud ja säde küünlas tugevam.
Ja veel üks pisuke soovitus, mida järgides võite säästa olulisel hulgal oma närvirakke ja aega ning mille edastamiseks ma selle teema tegelikult üles soojendasin- ÄRGE TOPPIGE OMA TSIKLILE KÕRGEPINGEJUHTMEID (süütejuhe), MIS POLE SARNASELE TSIKLILE ETTE NÄHTUD! Aegade algusest saadik on mind meeleheitele ajanud nõrk säde, seda isegi Honda süütepooli ja kallite "silikonjuhtmetega", millest viimased sai paigaldatud kohe, enne esimest kapremondijärgset käivitamist. Kuna mootori ühtlase toimimisega olid probleemid, siis puhastasin karbussid, seadsin kõik kontaktivahed- , süüted-, klapivahed õigeks ja vahetasin ka küünlajuhtmed ja... esimest korda nägin ma milline peab sellel tsiklil säde olema. Loomulikult kadusid kõik senised hädad, mootori võib vastavalt suvale panna kasvõi aeglasele valsile metronoomi mängima.
Üldisemalt- ratas on läbi suvede olnud kasutusel, tema selga ronin ma ka ilma täisvarustuseta, seepärast naudib Dnepr minu jagamatut tähelepanu palavatel ilmadel, jahedatel tõuseb au sisse kaasaegne bokser ja ainult vihmaga austan oma soovidega neljarattalist. Tõsisemat remonti on ta nõudnud minimaalselt- sidur vajas vahetamist, tagareduktori tigu sõitis ennast hambutuks ja korra jättis ka elektrisüsteem (süütelukk) mind teepervele, ülejäänud aeg on olnud sõidurõõm.