Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada sellest, et 2004. aasta suvel vedas Mosumees mind kaasa Automoto Foorumi kokkutulekule Jänedal. Seal ma esimest korda seda tol ajal Redeagle’ile kuulunud Toyotat nägingi. Sügisesel Järva-Jaanis toimunud kokkusaamisele sõitsin ma juba tolle auto tagaistmel ning kui sama aasta oktoobris Redeagle mulle seda autot müüja pakkus, ei mõelnud ma just kaua. Tõsi, Jaapani autode fänn ma just polnud ning tegelikult oli mu plaanis endale hoopiski EMW 340 soetada, kuid... too Toyota veenis mind ümber.
Nüüd autost veidikene lähemalt. Tegemist siis Toytota Corona Mark II mudeliga RX12 (ilmselt STD ehk standardvariandiga), täpsemalt selle 1. seeriaga, mida toodeti 1972. aastast 1973. aasta augustini. Algselt varustati need 2-liitrise 18R mootoriga (1968 cm³, 86–89 hj ehk 64–66 kW), mis minu auto puhul on aga asendatud veidi hilisema, 1975–1981. aastal toodetud 18R-U mootoriga (mõeldud pliivaba bensiini jaoks, 100 hj ehk 75 kW).
Koos eelpoolmainitud autoga sain ma varuosadeks kaasa ka teise Toyota Corona Mark II-e, mille puhul oli tegemist mudeli RX12 (ilmselt DLX ehk De Luxe) 2. seeriaga, mida toodeti 1973. aasta augustist 1974. aastani. Et masin on samuti küllaltki komplektne, pole mul ilmselt südant seda vaid doonorina kasutada ning loodan, et näiteks ülejärgmisel suvel suudan ka seda taastama hakata.
Teinud talveks veidi korrosioonitõrjet, sai 1973. aasta mudeliga aastakene sõidetud, kusjuures vahetamist vajasid vaid esirattalaager ja sidurimansett. Ega auto üldilmelgi suurt viga polnud, kuid lähemal vaatamisel võis roostet siiski siit ja sealt leida.
Nii küpses plaan auto talveks mõne meistrimehe kätte remonti anda, kuid paraku ei viitsinud taolise vana „panniga” keegi jännata. Küllap on lihtsam ja tulusam uuel autol avariis kannatada saanud plekk sirgeks lüüa ja selle eest mõningad tonnid tasku pista... Et endal sooja garaaži polnud, sai remont järgmise suveni edasi lükatud.
Nüüd autost veidikene lähemalt. Tegemist siis Toytota Corona Mark II mudeliga RX12 (ilmselt STD ehk standardvariandiga), täpsemalt selle 1. seeriaga, mida toodeti 1972. aastast 1973. aasta augustini. Algselt varustati need 2-liitrise 18R mootoriga (1968 cm³, 86–89 hj ehk 64–66 kW), mis minu auto puhul on aga asendatud veidi hilisema, 1975–1981. aastal toodetud 18R-U mootoriga (mõeldud pliivaba bensiini jaoks, 100 hj ehk 75 kW).
Koos eelpoolmainitud autoga sain ma varuosadeks kaasa ka teise Toyota Corona Mark II-e, mille puhul oli tegemist mudeli RX12 (ilmselt DLX ehk De Luxe) 2. seeriaga, mida toodeti 1973. aasta augustist 1974. aastani. Et masin on samuti küllaltki komplektne, pole mul ilmselt südant seda vaid doonorina kasutada ning loodan, et näiteks ülejärgmisel suvel suudan ka seda taastama hakata.
Teinud talveks veidi korrosioonitõrjet, sai 1973. aasta mudeliga aastakene sõidetud, kusjuures vahetamist vajasid vaid esirattalaager ja sidurimansett. Ega auto üldilmelgi suurt viga polnud, kuid lähemal vaatamisel võis roostet siiski siit ja sealt leida.
Nii küpses plaan auto talveks mõne meistrimehe kätte remonti anda, kuid paraku ei viitsinud taolise vana „panniga” keegi jännata. Küllap on lihtsam ja tulusam uuel autol avariis kannatada saanud plekk sirgeks lüüa ja selle eest mõningad tonnid tasku pista... Et endal sooja garaaži polnud, sai remont järgmise suveni edasi lükatud.